Kuidas leida rahu eriolukorras?

Täna on minu ja Rando esimene pulma-aastapäev. See tähendab, et kui me abiellunuks aasta hiljem, oleks riikliku eriolukorra tõttu pidanud pulma ära jätma ning laulatusegi tühjas kirikus pidama. Olen Jumalale tänulik, et nii ei läinud.

Siiski oli meie laulatusel eriolukord. Kindlasti tunneb täna nii mõnigi inimene neid ehmatavaid tundeid ja mõtteid, mida mina oma pulmapäeval. Me laulatus oli umbes 5-6 minutit kestnud, kui kuulsin, et keegi mu lähisugulaste seast hingas paar korda korisedes ja kukkus kokku. Järgnes mu õe kontsaklõbin, väga palju sahmimist ja hädaabikõne. Minut või paar hiljem kaikus kirikusse juba kiirabisireen. Meedikud jooksid sisse.

Pastor Meego jätkas jutluse pidamist. Vastasel juhul oleks laulatus pooleli jäänud ja iga külaline oleks saanud voli paanitseda endale iseloomulikul moel. Me Randoga seisime seljaga rahva poole ja ma ei tahtnud ümber pöörata, sest seegi oleks laulatuse peatanud. Vaatlesin silmanurgast kiirabi toimetamist ja mõistsin, et mina ei saa kuidagi aidata. Kuulasin Meego jutlust ja omamoodi sai sellest mu peas tähenduslik metafoor: mis iganes elus juhtub - meie Randoga oleme tiim ja meie fookus on Jumalal ja Tema Sõnal. Küll tuleb ka päevi, mil on meie asi joosta ja kiirabi kutsuda, aga sel hetkel poleks meie reageerimine tekitanud muud kui paanikat.

Mõtlesin endamisi, mis saab, kui minu pulmapäeval keegi mu lähedastest sureb. Kuigi see mõte oli kohutav, tundsin sel hetkel üleloomulikku Jumala rahu. Ma teadsin, ma lihtsalt teadsin ja tundsin seda kogu oma olemusega, et ükskõik, mis juhtub, Jumal toob sellest välja parima. Jah, tõsi, muidugi ei oleks siis pulma ja rõõmupidu. Aga midagi head saaks Jumal sellegipoolest korda saata. Mäletan seda tunnet ja teadmist väga selgelt. See tugines Jumala usaldamisele. Isegi surm ei suuda meid lahutada Jumala headusest ja armastusest.

"Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas." (Roomlastele 8:38-39)

Huvitaval kombel olin mitu päeva enne pulmi mõelnud, et miks ometi inimesed ajavad pulma osas taga täiuslikkust? Ühelgi muul juhul ei ärka inimene hommikul üles, mõeldes: "Täna tuleb täiuslik päev. Mina käitun täiuslikult ja kõik inimesed minu ümber niisamuti. Mu suhtumine on täiuslik. Mitte midagi ei juhtu. Mitte miski ei kaldu kõrvale mu plaanist." Elus juhtub igasuguseid asju. Ometi see, et "elu alustas juhtumistega" keset mu laulatust, oli ikkagi šokeeriv.

Minu laulatuse videoülesvõte on nagu episood "Grey anatoomiast": seal on haigla süžeeliin ja suhteliin. Palju ehmunud ja ärevaid inimesi. Palju hirmu ja vaikset ahastust, samas lootust, et kõik kuidagigi laabuks. 

Stsenaristikas muideks püütakse just seda saavutada - hoida publikut hirmu ja lootuse vahel pinges. See paneb filmi vaatajad südame pekseldes tooliservale istuma. On miski, mida kardad, ja see on käeulatuses.. kohe-kohe juhtumas.., ja samas on veel lootust, et takistuste kiuste kõik läheb hästi. Filmitegijaid süüdistatakse neis asjus aeg-ajalt klišeedes, aga tegelikult on see väga eluline.

Minu lemmikraamatu "Paradoxology" epiloogis kirjeldab Krish Kandiah, kuidas tema ühe rahuliku päeva katkestas see, et ta naaber kukkus trepist alla. Krish sööstis appi ja helistas kiirabisse. Naaber lamas liikumatult maas. 

"Telefonitsi sain juhiseid, kuidas teha kindlaks, et mu naaber on turvalises asendis. Ja siis me ootasime koos. Aeg näis venivat. Me olime traagilise reaalsuse ja abi ootamise pingeväljas. Ma püüdsin jääda rahulikuks ja aidata sõbral teadvusel püsida. Rääkisin temaga, tegin mõne totaka nalja, palvetasin, helistasin 999 uuesti, et kontrollida arenguid ja kinnitasin sõbrale, et kiirabi on vaid mõne minuti kaugusel. Siiski me ootasime.. ja ootasime. Minutid tundusid tundidena. 

Seda vahepealset aega oli raske üle elada. Ma mõtlesin inimestele kohtades üle maailma, kus pole kiirabi. Seal poleks mingit kannatamatust, ainult allaandmine. Aga kui mina ja mu naaber selles Oxfordshire'i väikses koridoris ootasime, meie usk kiirabi tulekusse polnud pime usk, vaid teadmistel ja tõestusel põhinev usk. Minu katsumus olla kannatlik lähtus justnimelt usust sellesse, et kiirabi lõpuks tuleb. Paradoksaalselt, mu veendumus sellesse, et abi tuleb, tekitas pinge, milles elasin. 

Me elame sarnases paradoksis. Just seetõttu, et me oleme veendunud Jumala headuses, kaastundlikkuses ja armus, seisame me silmitsi väljakutsete ja pingetega, kui meie lootus ja elu reaalsus ei klapi kokku." (Kandiah 2014: 305-306; minu tõlge)

Tihti räägitakse iseendas rahu leidmisest. Et lihtsalt “kohalolek” või hingamine aitab leida hingerahu jne. Muidugi on oluline oma mõtetega tegeleda, aga tuleb tegeleda ka reaalsusega. Tuleb tunnistada endale, et ma ei suudagi kõike kontrollida, kõik ei lähe minu tahtmise järgi, ma ei suuda alati omast jõust rahu leida.. Ehk teisisõnu – ma ei ole ise jumal! Õnneks on meil Jumal ning just siis, kui me ise oma elu troonilt maha ronime, saab Tema võimaluse sinna asuda ning kontroll enda kätte võtta. Ja ainult nii - Jumalat usaldades - on võimalik leida tõelist rahu.

"Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.
Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks!"
(Jeesus; Johannese 14:27)

Meie laulatuselt viis kiirabi ära minu vanaema. Pulmapeo algul tulid mitmed külalised küsima, mis vanaemast saab, ja ma ei suutnud aru saada, miks on seda vaja just minult küsida. Lisaks olid kaose keskel mõned kutsumata külalised peole sadanud ning see kõik kurvastas mind. See pidi ju olema minu päev. Pidin pingutama, et olla rõõmus, sest minu plaanid enam ei kehtinud.

Aga Jumal tegutses ikkagi. Peo keskel sai vanaema haiglast välja ning tuli kohale. Isegi talle võõrad inimesed läksid teda kallistama. Milline rõõm! Mu teine vanaema on hiljem öelnud, et see oli Jumala ime, et äsja kiirabiga ära viidud vanaema järsku peol naeruse ja rõõmsana oli.

Paljugi, mis sellel päeval juhtus, kripeldas minus siiski tükk aega. Möödunud aasta jooksul olen näinud, et olukorrad muutuvad, tunded ja mõtted muutuvad, aga Jumal on ikka seesama ja Tema tõotused kehtivad. Näiteks see, et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad (Rm 8:28). 

Aasta tagasi sain ma kallistada umbes 100 inimest. Täna saan kallistada vaid oma abikaasat. Elu on muutlik, kohutavalt muutlik. Aga selle kõige keskel ja üle selle on muutumatu Jumal. Ta on ikka hea ja ustav. 

“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt,
kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.”
(Jaakobuse 1:17)

Tean sedagi, et paljudel, kes seda teksti loevad, pole sellist isiklikku kogemust Jumalaga. Ja siis jääb kogu see jutt kuidagi kaugeks. Julgustan Sind palvetama, süvenema ja Jumalat otsima. Teda usaldades saame rahu, et mõelda kainelt ning saame jõudu, et mistahes eriolukordadest läbi tulla.

"Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.
Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.
Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi,
nii et nägematust on sündinud nähtav. [...]
Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane,
sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas
ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad."
(Heebrealaste 11: 1-3,6)