Kolm imet mu elus


Mulle näib, et üks keerulisemaid asju elus on tulla toime purunenud unistustega. Polegi ehk väga vahet, mis valdkonnas või teema suhtes täpselt kuristik ideaali ja reaalsuse vahel tekib. Kuidas tulla toime pettumuse, kurbuse ja vihaga? Kuidas tervislikult maandada stressi? Kuidas käituda vestlustes, kus inimesed võtavad üles Sulle väga valusaid teemasid? Kõik need üldinimlikud küsimused nõuavad oma osa, kuigi vaevalt, et vabatahtlikult keegi nendega tegeleda tahaks. Ja oi kui kerge on nendes väljakutsetes läbi kukkuda: kibestuda, endasse sulguda või muresid uputades kujuneda aastate jooksul märkamatult mõne sõltuvuse orjaks..

Olin 24, kui arst ütles mulle: “Peate arvestama sellega, et te ei pruugi kunagi lapsi saada.” Tundsin, kuidas mu pea kohale justkui tumedad pilved kogunesid. Kõndisin klaasistunud pilguga tagasi autosse ja nutsin haigla parklas peatäie. Miks just mina? Ma olen nii suur lastefänn, alates 7. eluaastast pidevalt lapsi hoidnud, nii sugulasi kui võõraid. Emaks saamine oli lapsest saati mu unistuste roll.

Võitlus “oma elu hiiglastega” algab alati mõttetasandilt. Olles koos Jumalaga ennegi raskustest läbi tulnud, teadsin, et ma pole üksi. Teadsin, et Jumal, kes Jeesusena tuli ise meie keskele surema meie pattude eest, on minuga koos iga päev ka minu kannatustes (Js 53:4; Mt 28:19-20) . Teadsin sedagi, et Jumal on hea ning kõik hea tuleb Tema käest (Jk 1:17). Muidugi tekitab see teadmine seesmise konflikti, mis on paljudele tuttav – kui Jumal on hea, miks ta siis mulle kannatusi saadab? Kuid selleski saab kristlasena toetuda Jumala tõotusele, et Tema laseb kõik heaks tulla neile, kes Jumalat armastavad ja on Tema kavatsuse kohaselt kutsutud (Rm 8:28).

“Vahepeal laseb Jumal sinu unistusel surra, et see hiljem surnuist üles äratada.”

(filmirežissöör Alex Kendrick)

Esimene ime, mida sel teekonnal tunnistasin, oli kohtumine ennastohverdava armastusega. Olime Randoga mõned kuud olnud suhtes ning meie paljude ja väga sügavate vestluste põhjal oli selgeks saanud me ühine visioon abielluda ja elu lõpuni koos Jumalat teenida. Rando rääkis väga tihti sellest, kuidas abielu juurde käivad lapsed. Ta oli parasjagu autot ostmas ja kui küsisin, milleks sellist püsikulu veel vaja on, põhjendas ta visiooniga, et ta pole ju enam varsti vallaline mees, vaid pereisa. See oli üks neist hetkedest, kui mul kuum jutt seest läbi käis.. Kui Sa vaid teaks... Mõistagi oli mul plaanis oma tervisemure talle teatavaks teha ning esimesel kohasel võimalusel seda ka tegin. Rääkisin oma särasilmsele peigmehele, et on midagi, mida ta peaks mu tervise kohta teadma. See oli minu jaoks ülimalt ebamugav ja haavatav vestlus, aga teadsin, et seda on vaja. Oli aus, et enne, kui ta ennast minuga seob, ta teaks, et nii ei pruugi ta kunagi isaks saada.

Minu hämmastuseks kinnitas Rando mulle väga vapralt ja kindlameelselt, et mina olen tema elu armastus, olenemata kõigest. Ja et kuigi tema silmis lapsed käivad abielu juurde, on meil sellest suuremgi kutse kuulutada evangeeliumi Jeesusest ja teha jüngreid.

Teine ime oli minu südame pehmenemine. Kuna see, mis on inimesele võimatu, on Jumalal võimalik, proovisime abiellununa siiski lapsi saada. Poole aastaga tekkis mul selle teema suhtes apaatia. Mu keha justkui narris mind eri sümptomitega ja tundsin end lõpuks kohutavalt rumalana, kui hoidsin käes järjekordset negatiivset rasedustesti. Püüdsin tundeid sisse suruda, olla tugev ja ükskõikne. Mul oli palju, mille eest tänulik olla, kuid valu eest põgenemine ei kandnud küll head vilja. Ükskord palvetasime Maali-Liinaga, et Jumal aitaks mu südant hoida pehmena. Pärast seda nutsin ma palju rohkem, nägin tänavapildis jälle pidevalt beebisid ja kurvastasin. Kuid midagi oli põhimõtteliselt teisiti – nüüd ma enam ei põgenenud kannatuse eest, vaid olin valmis sellest läbi minema, selle valuga elama. Seda Jeesuse eeskujul, kes läks meie eest lausa ristile.

I know You're able and I know You can
Save through the fire with Your mighty hand
But even if You don't
My hope is You alone

MercyMe “Even If” 

Protsessid, mis nõuavad kõvasti aega ja kannatust, pigistavad inimese tihtipeale lootusest tühjaks. Mõnel hetkel jaksad uskuda ja loota, et küllap läheb kõik hästi. Ja mõnel teisel päeval mõtled, et milleks üldse see kõik, ainult narrid ennast. Kui usud ja loodad midagi väga innukalt, aga reaalsuses jooksed kogu aeg peaga vastu seina, tekib paratamatult palju kahtlusi, mis omakorda võivad masendada.

Kord järjekordset negatiivset rasedustesti vaadates kirjutasin ühele sõbrannale, et mul on tunne, et ma ei saagi kunagi lapsi. Ta vastas:

“Kallikene!

Jumal, me tuleme Su ette Jeesuse nimel ja me täname Sind, et Sa oled oma Poja Jeesuse andnud, et meil võiks olla tervis ja võiksime olla vabad selle maailma needusest. Me seisame koos ühel nõul, et Hele-Mariale kuulub see võit, mis Jeesus on toonud ja ta võib vastu võtta tervise Jeesuse vere läbi. Igasugune valu ja haigus, mis seda põhjustab, lahkugu Hele ihust just nüüd, sul ei ole kohta ega meelevalda Jumala laste üle. Kuulutame täielikku tervist Hele-Mariale Jeesuse Kristuse nimel! Aamen!

Koguduse puhul on imeline see, et inimesed ei ütle lihtsalt: “Oi, kurb lugu küll,” vaid nad saavad päriselt midagi ka ette võtta, et aidata - nimelt palvetada! Tänan Jumalat, et mu elus on inimesi, keda olen saanud usaldada oma valu ja kurbusega ja kes palvetavad mu eest.

“Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks. Tunnistage siis üksteisele patud üles ja palvetage üksteise eest, et te saaksite terveks! Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda.” (Jk 5: 15-16)

Lisaks on kristlaste seas alati inimesi, kes on midagi sarnast koos Jumalaga läbi elanud ning kelle tunnistus kingib usku ja lootust juurde. Ja kuna kristlaste identiteet on Kristuses, mitte iseenda võimekuses, ollakse alandlikult valmis ka lugusid jagama ning teisi julgustama.

Minu lemmikuks kujunes raamat, mille on kirjutanud abikaasad Aly ja Josh Taylor. Nad jutustavad kordamööda oma ulmelisest katsumuste jadast, mis algas Aly III staadiumi rinnavähi diagnoosiga. Lugesin ja imestasin, kuidas võib ühe noore abielupaari teele nii lühikese ajaga nii palju üliraskeid olukordi ja väljakutseid sattuda, ja kuidas nad ometi Jeesust usaldades sellest läbi läksid.

Minu, Rando ja meie sõprade palved said vastatud kolmanda imega - me jäime lapseootele!

Miks ma seda loetlesin alles kolmanda imena, on seetõttu, et ma usun ja olen näinud, et Jumal teeb imesid ka purunenud unistuste kõrval ja keskel. Nagu ütles üks mu hea tuttav, kes oma abikaasaga lapsesaamist pidi aastaid ootama: “Usun, et isegi kui meie olukorrad ei muutu või muutuvad, siis Jumal ei muutu ja me võime ikka Tema tiiva alt varju leida kõikide oma tunnetega.”

Piiblit lugedes võime niisamuti näha, et Jumala lahendused tulevad tihti kõige ootamatumal, segasemal või vastuolulisemal hetkel. Olenemata sellest, mida usume, tihti ei saa me elus seda, mida soovime. Siiski võib iga siiras otsija leida Jumalas rahu ning tasakaalu, et lepitada ideaale ja reaalsust igas ajahetkes kõige tervislikumal moel. 



Kommentaarid

  1. Aitäh, kallis Hele-Maria, et jagad! Sinu julgus end haavatavaks teha ja võimalus selle läbi kedagi järgmist julgustada on väga ilus!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused