Kuidas saab amatöörist kangelane?

Mäletan neid hetki õige selgesti. Mulle meeldis väga viiulit mängida ja siiski oli ka minul hetki, mil tahtsin suure vihaga pilli vastu seina puruks visata. Igal järjepidevuse teekonnal on neid. Igas abielus. Iga lapse kasvatamisel. Iga sportlase teel. Ja ärge arvake, et Jumal kunagi nii tundnud pole. Tema tahtis kogu maailma nurka visata. "Pidin ma selle asja üldse ette võtma..." on isegi maailma Loojale täitsa tuttav mõte. 

Kui inimest tabab sedasorti frustratsioon, jääb tema vihatulva alla tavaliselt teine inimene või mõni institutsioon. Midagi spetsiifilist. Keegi ei taha tervet maailma ära kustutada niiviisi, et ta üksi alles jääks. Üksildusse, tühjusesse. Ja selles mõttes on Jumal meiega sama masti - tema ei taha ka üksi olla.  Igatsus läheks liiga suureks. Valus ja kurb oleks. Sestap kui Jumal oli väga vihane ja otsustas kõigele vee peale lasta - sõna otseses mõttes! - otsustas ta ühtlasi, et jätab endale kaaslase. Kellegi, kes kõnniks koos temaga. "Noa kõndis koos Jumalaga."

Jalutuskaaslastest oli Jumal ennegi lugu pidanud. Tihti ei taipa me sellele mõelda. Me vaatame otsa ebaõiglusele või raskustele, viibutame pahuralt näppu taeva poole ja ühmame Jumalale retooriliselt: "Kus Sa oled?" Ja kohe, kui välgunooli taevast alla ei tule, ütleme, et näed, polegi olemas. Või kui on, Ta ilmselgelt ei hooli sellest, mis meil siin toimub. Kuid seesama küsimus kõlas kõige esimesena hoopis Jumala enda suust. Jumal kõndis Eedeni aias ringi ning hüüdis Aadamale: "Kus Sa oled?" Jumal kõndis aias ringi ja otsis seltsi, aga inimene istus põõsas oma pattudega. "Usk on isiklik asi," võis Aadamgi hambaid kiristades öelda. Küsimus pole tihti üldse selles, kas Jumal on või pole, vaid selles, kas me julgeme põõsast välja tulla. Kas Sina julgeks?

Noa julges ning kõndis koos Jumalaga. Noh, küllap oli siis pühak või midagi. Aga ei olnud, kohe kindlasti ei olnud. Jumal on alati kasutanud inimesi, kes iseenesest pole seda väärt. Kujutan ette, et mälestus Noast elas kaua pubijuttudes. Võib-olla aastasadu pärast tema elu ja tegemisi kogunesid mehemürakad kuskil õlleklaaside taga ning rääkisid üksteise võidu piinlikke juhtumisi. "Ja mehed, teate, mis Noaga oli? Mees jõi ennast maani täis, kooris riided ära ja läks magama - niiviisi täitsa paljalt. Hommikul ärkas pohmakaga üles ja avastas, et ta oli mingi suure riide sisse mässitud. Nagu röövik noh. Ta poegadel oli oma alasti magava isa pärast nii piinlik, et kerisid talle mingi mantli ümber. Noa oli ülivihane seal niimoodi ärgates ja siis ta needis oma poega." Mehed mürisevad naerda ja võtavad selle peale. Ja lugu ise on tõsi. Selline siis oli inimkonna parim eksemplar - ainus pereisa, kes päästeti. Kummaline, kas pole?

Ja isegi kui see pubijutt on unustusse vajunud, pole Noa lugu kuhugi kadunud. Veel eelmisel nädalal kuulsin Noast otsapidi ühes teatrietenduses. Anekdootliku dialoogina.

- "Kes tegid Noa laeva?"

- "Amatöörid."

- "Kes tegid Titanicu?"

- "..."

Iga inimene tahaks jätta maailma endast jälje maha. Tahaks, et teda kujutatakse kangelasena veel aastakümneid pärast tema surma. Noast räägitakse kuskil suvalises Tallinna teatris aastatuhandeid pärast tema elu. Ma kirjutan siin blogis ja Sina loed. Huvitav, miks see lugu ära ei sure. Ja eriti pärast seda purjujoomist.., mis temas siis nii väga erilist oli? Kuidas suutis ta amatöörina ehitada laeva, mis päästis inimkonna ja loomad?

Sõnakuulelikkus. "Phäh, see on mingi mõttetu, vabadusi piirav asi. Ega ma laps pole, et pean tegema, mida keegi teine käsib." Aga tegelikult tõesti on võti selles. "Noa tegi kõik nõnda, nagu Issand teda käskis," saame Piiblist lugeda. Ja just nii saabki eluamatöörist kangelane: võta end kokku ja tule põõsast välja. Kõnni koos Jumalaga, tee Temaga leping ning käi selle järgi. Vaim juhib ja palve abil saad sidet pidada.

Loe Noa lugu SIIT.