Oma või võõras mõistus?

“Meile anti käsk teie klaver ära viia.” Seltsimehed sadasid majja sisse, mingisugused nõukogude ametnikud ütlesid nad enda olevat. Kõikidel olid toona nii pikad ja peened ametinimetused, kes see enam mäletab. Kaks neid oli ja ühtäkki nad elutoas igatahes seisid. Võta üks ja viska teist. Eks neid ühes ja samas kohas valmistatigi. Pilukil silmadega revideerisid nad kõike, mis ette jäi. Sel päeval oli sihikul klaver.  

Selle süsimusta pianiino meisterdas Ernst Hiis, Estonia klaverivabriku rajaja. Oma maja uhkus oli see meistripill, polnud mõni suvaline Ida-Euroopa klaveritehase järjekordne massimudel. Kui majja tulid külalised, mängis pereema klaverit. Tema graatsilised sõrmed tegid klahvidel liueldes väga ilusat muusikat ja väike tütar vaatas ema pillimängu imetlusega. Ta soovis, et võiks kunagi ise sama ilusasti klaveril musitseerida. Vanemad olid otsustanud panna tütre klaverit õppima küll, aga seda 10-aastaselt, sest “alles siis on lapsel ka vastutustunnet”.

10. sünnipäev – esimene suur juubel – pidi niisiis avama ukse salapärasesse muusikamaailma. Lapse süda täitus sellele mõeldes rõõmsa hingevärinaga. Nädal enne tema 10. sünnipäeva aga juhtus midagi, mis lõikas kõik senised elu- ja unistusteliinid läbi. Pärast seda polnud miski enam sama. Pole sama elu, pole sama Eestimaa. Sarnaselt paljudele kaasmaalastele rööviti kogu see pere oma kodust, topiti loomavagunisse ja saadeti Siberisse.

Kümnes sünnipäev jõudiski kätte loomavagunis loksudes ning klaveriklahvidest rändasid need väiksed sõrmed aina kaugemale. Sõrmed klammerdusid kõvasti ühe raamatu külge. See oli ainus, mille tüdruk kodust külmale maale kaasa sai võtta. “Väikesed naised” ehk nelja naise kujunemislugu perioodist, mil muretu ja süütu lapsepõlv on seljataha jäetud. Pole aega isegi kasvada selle kõrgusele, mida kõike elu nõuab, tuleb kuidagi toime tulla.

Just seda toimetulekut pidi Siberis õppima ka see väike tüdruk. Ka sel päeval, kui tema lapsepõlvekoju sajavad needsamused seltsimehed klaverit ära viima. Keegi peretuttav ja samas võimudele ustav inimene on nähtavasti üles andnud, et Suursaartel on uhke klaver. Sõjaajal on ikka nii, et omainimeste reeturid tõusevad esile. Pärast sõda otsustatigi klaver nende kodust ära vedada ja käsku saadeti täide viima kaks nõukogude ametnikku.

Majas elas sel momendil kaks naisterahvast – küüditatud pereisa õde ning kooliõpetaja Johanna Birnbaum, kes veel mõne aja eest oli võhivõõras. Sõjaajal lageda taeva alla jäänud proua Birnbaumile oldi armust ja külalislahkusest võimaldatud sinna majja elama asuda. Ja just tema poole pöördusid hallide nägudega seltsimehed. “Proua, me viime selle klaveri siit nüüd ära,” sõnas käsutäitja.

Seda, mis naise sisemuses toimus, daam välja ei näidanud. Klaveriomanikke polnud ta ju kunagi kohanudki, kuid nende kodust oli saanud tema kodu, ja see tähendas talle palju. Kas neil nõukogude tinasõduritel on veel vähe sellest kõigest, mille nad juba ära viinud on? Nad võtsid siit pere, kiskusid lõhki kõigi nende elud ja unistused, nad tapsid pereisa koos tuhandete teiste kaasmaalastega. Ja nüüd tassivad takkapihta veel maja asjadest ka tühjaks? Kuidas nad saavad kõike ja kõiki enda omaks pidada? Kas kurjusel tõesti ei ole piire?

Baleriiniliku õrnuse ja vastupidavusega hoidis naine ennast sel hetkel koos, kuigi sisemus kees. Pealtnäha oli ta rahulik. Tema kaine mõistus oli otsustanud kurjusele piir tõmmata. Ennast veidi kogudes, lausus ta: “Ma ei näinud siin mingit klaverit, kui tulin. See siin on minu klaver.” Seltsimehed olid ilmselt varemgi selliseid lauseid kuulnud ja naersid ta välja. Proua ei andnud alla. Kurjusele tuleb ikkagi piir tõmmata ja see ei peagi kerge olema. Vaja on meetmeid, mida need sõdureid ei tunne ära.

“Mis marki see klaver pidi olema?” küsis proua Birnbaum rahulikult, kavalust välja näitamata. Elegantselt asetas ta oma käe kinnisele klaverikaanele, justkui kindlustades, et keegi selle alt õiget vastust ei otsiks. Statistika töötas tema "lõksu" kasuks, igas teises kodus oli toona mõni masstoodangu klaver. Ametnikud kohmetusid hetkeks, neile antud korralduses polnud täpsustust. Aga nad ei tahtnud ega tohtinud oma infopuudust välja näidata. Paar sekundit kalkuleerimist möödus mõlema osapoole jaoks sama pikaldaselt kui kümmekond minutit. Proua Birnbaum ei näidanud närvipinget välja ja ega nõukogude tinasõduridki saanud kehvemad olla. “Becker,” kostis ametnik viimaks selge häälega. Iga teine klaver oli toona Becker. Loogika ilmselt päästab olukorra, mõtles ta.

Ent päästjaks oli hoopis kavalus. Proua Birnbaum avas rahulikult klaverikaane ja nähtavale tulid kuldsed tähed: “Ernst Ihse”. “No näete siis, teie otsite Beckerit, aga mul on Ihse.” Ametnikud olid sunnitud lahkuma.

70 aastat hiljem istun mina selle klaveri taga. Vaatan aknast järvele, silmitsen metsa, mis samuti paistab, ja kirjutan laule. Jõuan nende lugudega isegi plaadi välja anda. Mängin öötundideni klaverit ja vanaema tuleb ütlema, et peaksin magama minema. Mitte et teda muusika segaks, lihtsalt vanaemad peavad ütlema selliseid asju. Pane müts pähe. Hoia ennast soojas. Söö siis ikka korralikult. Ravi ennast ilusti terveks. Kõik need laused on komplektis ja uneaja meeldetuletused käivad vanaema rolli juurde.

Aga enne kui lähen - vanaema juba teab, et loomeinimestel pole unega kiiret - kasutab ta võimalust jutustada. Vanaema ütles kunagi, et kui ta 75 sai, hakkas minevik filmina silme ees mängima. Paistab, et kinosõpradel ei tasu vananemist karta. Vanaema hea meelega jagab neid filmimuljeid. “Kas ma olen Sulle selle klaveri lugu rääkinud?” küsib ta minult sel õhtul. Olen kuulnud küll, aga tahan seda alati uuesti kuulata. See on pidevalt minu “soovilugu”, sest mind võlub tema võime sellest loost vaimustuda.

Ta võiks samahästi olla kibestunud, pahane riigi ja inimkonna peale, ja meenutada ainult seda, kuidas ta oma 10. sünnipäeval klaveritunni asemel loomavagunis oli. Kuidas ta ei saanudki kunagi klaverit õppida. Aga ta pole lasknud aja vaimul end räsida, on otsustanud valida usu, lootuse ja armastuse ning vaatab oma minevikku läbi nende kolme filtri.

Ta pani enda tütre klaverit õppima. Alles jõululaupäeval esines ema kingi lunastuseks klaveripalaga. Vanaema kuulas. Seejärel otsustas samal viisil oma kingi väljateenida mu viieaastane õetütar, kes tõi kuuldavale atonaalse improvisatsiooni. Sellise nagu need on viieaastastel. Kaasaegne kunst millegipärast on enam-vähem samasugune. Aga vanaema kuulas rõõmuga ja ta pilgus pole kildugi kadedust, kuigi temal ei lubatud lapsena niiviisi klimberdada ning plaanipärast aega ja viisi kunagi ei tulnudki.

Kas aeg teeb inimesed või teevad inimesed aja? Mu vanaema on minu silmis oma aja kangelane. Ja niisamuti on proua Birnbaum, kuigi ta suri enne mu sündi ja ainus, mis ma temast tean, ongi see lugu. Küllap tegi temagi elu jooksul vigu, me kõik teeme, aga see pole oluline. Tähtis on saada inimeseks, kes elab ja armastab, vaatamata valitsevatele lollustele.

Kavalus, millega see proua kalli klaveri päästis, on päästnud inimelusidki. Aastatuhandeid tagasi olid Iisraeli inimesed Egiptuses orjadeks. Neid piinati ja koormati raske tööga, et Egiptuse linnad ja vaarao valdused muutuks aina suurejoonelisemaks ja uhkemaks. Kui Egiptus sai uue kuninga, taipas ta, et iisraellasi on järjest rohkem ja ühel hetkel võib neil olla jõudu piinavatele töötingimustele vastu hakata. Kuningas ütles oma rahvale: “Vaata, Iisraeli laste rahvast on rohkem ja nad on meist vägevamad. Olgem seepärast nende vastu kavalad, et nad ei saaks paljuneda. Sest kui peaks tulema sõda, siis nad liituvad nendega, kes meid vihkavad, ja nad sõdivad meie vastu ning lähevad maalt ära.” (2Ms 1: 8-10)

Jah, opositsioonis ei taha keegi olla. Võimuvõitlus on miski, mis juba lastel selgeks saab. Alati on vaja just seda mänguasja, mis teise käes on. Kui ei suuda mänguasja ära võtta, tuleb teist rünnata, nõrgestada vaenlast – juba laps praktiseerib seda. Hammustused ja küünistamised ja mis kõik veel. Ja oi kui palju on neid, kes ei kasvagi sellest välja: ajalugu on tulvil mõrvasid, mis on laias laastus selle nimel, et mänguasi enda kätte saada. Egiptuse kuningas tahtis oma positsiooni kindlustada. 

Kuninga jutule kutsuti Egiptuse ämmaemandad Sifra ja Puua. “Kui te heebrea naisi aitate sünnitamisel ja näete sugutunnuseist, et on poeglaps, siis surmake see, aga tütarlaps võib jääda elama!” kõlas kuninga korraldus. Ämmaemandad lahkusid valitseja audientsilt ilmselt šokeerituna. “Muidugi ei tahaks mõrtsukaks hakata, aga allumatus kuningale lõppeb ilmselt sellega, et mul endal võetakse pea maha,” võisid nad sõnastada hirmutava dilemma.

“Tehniliselt võttes, kui kuningas andis käsu, siis pole ju mina see mõrvar ometi,” ütleks nii mõnigi. Igal võimul ja ideoloogial on omad kaasanoogutajad, kes võtavad korraldused, aga ei võta vastutust. Nii ometi on kõige kergem. Ämmaemandad millegipärast nii ei käitunud. Nad otsustasid kõik lapsed siiski ellu jätta, mis sest, et allumatus kuningale tähendas oma pea pakule panekut – sõna otseses mõttes.

Loomulikult sai Egiptuse kuningas teada, et kõik beebid on ikkagi elus, ja kutsus ämmaemandad vaibale. Oli aruandmise päev. “Mispärast teete nõnda ja jätate poeglapsed elama?” küsis kuningas. Sel hetkel polnud kuhugi põgeneda. Polnud varianti valetada. Kuninga väljavihastamine või petmine võib iga hetk välja tulla ning see päädib kiire käsuga pead maha võtta. Miks ämmaemandad sellega riskisid?

Inimene on millegipärast programmeeritud valima kõige lihtsama tee. Raskema tee valib inimene alles siis, kui on veendunud, et ühtegi lihtsamat pole. Kõrvaltvaataja ei pruugi seda alati mõista, aga elus on palju olukordi, kus mõni tee justkui on, aga tegelikult on see tupik. Võid ju nimetada vabaduseks seda, kui hüppad suvalise inimesega voodisse, aga kes pärast selle lapse üles kasvatab, kes sind ennast ravib, kui avastad aastaid hiljem, et ei suudagi ühegi inimese kõrval ustavaks jääda, kes lohutab sinu ema, kui ta sellest kõigest kuuleb, kes lunastab sinu lollid vead ja valed, mis sul pärast öösiti magada ei lase? See, mis paistab alguses paljutõotav tee, osutub hiljem tupikuks. Ja populaarne põhimõte “tee nagu sulle õige tundub” ei päästa kuidagi nende tupikute eest.

Ämmaemandatel oli valida, kas jääda õigeks kuninga silmis või teha seda, mis on õige Jumala silmis. Kui elu on püha, on see püha olenemata riigikorrast. Ja küsimus pole käsumeelsuses, vaid selles, et kui juba oled ära tundnud mõne elutõe, siis elu ilma selleta pole enam midagi väärt. Kui tead, et Jumal keelab tappa ja usaldad, et Jumal suudab olukorda saata mõne üleloomuliku lahenduse, või vähemalt võtta mind pärast surma enda juurde, siis on jõudu valida Tema kasuks. Teisel kaalukausil seevastu on kuninga heakskiit – inimlik tunnustus – mis täna on, homme pole, ja lisaks sellele lahutatus Jumalast. Kui isegi teisest inimesest lahku minna on piinarikas, kui laastav võib olla lahkuminek universumi Loojast, oma Taevasest Isast?

Kartes Jumalat ja lootes Tema lahendustele, püüdsid ämmaemandad võita kurja heaga. Ja kavalus oli ses osas omal tähtsal kohal. Ämmaemandad vaatasid kuningale silma ja ütlesid oma käitumise põhjenduseks: “Me teeme nii sellepärast, et heebrealaste naised pole nagu egiptlaste naised, vaid nad on tublimad: enne kui ämmaemand jõuab nende juurde, on nad sünnitanud.”

Küll on hea, et tegu oli kuningaga, kes kunagi polnud sünnitust kõrvalt näinud ja ei osanud vastu vaielda. Mis sai ämmaemandatest edasi ning kas kuningas muutus või ei, saad ise lugeda SIIT