Noore kunstniku paratamatus

Näe, ema, ma kirjutasin luuletuse

depressioonist ja draakonitest.

Maalisin pildi surma ulatusest

me ühiskonna moraalituses.

Ema ei loe, ei taha üldse,

et ma looks ja kannataks,

et hakkaks mu külge

elu süngus või mõni šarlatan.

Ema elunäidend vajab last,

kes laulab ja mängib ega tea elust liiga palju.

See on minu elu kast,

mille kohal ma kõlgutan jalgu.

Ja niipea kui kirjutan end kastist välja

muutub ema pahuraks.

Ei-ei, siin pole nalja:

ainus dublant on lapselaps.

Hele-Maria Taimla