Elumuutev kripeldus

Professor Jausa ei öelnud midagi erakordset seal loengus. See tähendab, loengu esimeses pooles... Praegu seda päeva uuesti tagasi kerides ja kõike mälupiltide abil kokku pannes ei ilmne esmajoones midagi haruldast. Rutiinne päev ja loeng nagu iga teinegi. Õigupoolest olid tema tunnid ju äravahetamiseni sarnased: punktipealt kell neli astus ta auditooriumi, asetas oma portfelli lauale, tsiteeris mõnd klassikut ning asetas oma pintsaku toolileenile. Tiit Jausa järgi võinuks kella õigeks panna. Ja omamoodi tekitas see tudengites turvatunnet: vähemalt mõni asi siin ilmas naljalt ei muutu.

Jausa rutiin rullus auditooriumi ees lahti ka kõnealusel päeval. “Mees näeb maailmas seda, mida ta kannab oma südames,” kõlas selle loengu juhtmõte. Goethelt sedapuhku. Mõtteterade tõlgendamise voli ta endale ei võtnud, ütles, et parimal juhul jääb sõna sees kripeldama ja igaüks mõtleb siis ise selle kripelduse jõul, kus on tõde, ja mis sellega peale hakata. Nii ka tookord.

“Nii. Kes täna tuleb?” lükkas ta reipal toonil tunni käima. Alati pidi keegi kirjutama tahvlile uudisväärtused. “Need on uuriva ajakirjanduse sambad,” armastas ta öelda pateetiliselt. Teemadesse süvenemine oli Jausa erialane kreedo, mida ta järjepidevalt juurutas. “Võite igasuguseid asju internetist endale kokku otsida, aga uudisväärtuseid – vat neid vennikesi peate küll peast teadma,” ütles ta. See pani alati muigama, et ta uudisväärtuseid “vennikesteks” nimetas. Sellised väljendid teevad inimese parodeerimise kohe lihtsamaks, kuigi ma ei saaks öelda, et me keegi Jausat parodeerisime. Mingisugune austus oli tema suhtes, mis seda nagu ei lubanud. Kord üks kursavend proovis enne loengut, tegi kogu selle pintsaku ja portfelli protsessiooni ära, ütles isegi klassiku tsitaadi, aga keegi ei naernud. Rohkem keegi ei üritanudki.

Tagasi tulles nende “vennikeste” juurde, siis need olid meil muidugi pähe kulunud. Uudise saab vormida teatest, milles peitub erakordsus, mõju, prominentsus, konfliktsus, lähedus, värskus ja/või aktuaalsus. Seitsme sõna päheõppimiseks polegi palju vaja ja kui pidevalt korrutada, jäävad meelde küll. Vähemalt nii mõtlesin kuniks Peeter tol päeval tahvli ette läks. Ta seisis seal liikumatult nagu vahikorras sõdur, kuniks ühel hetkel murdus ja võttis taskust telefoni. Nähtavasti asus guugeldama. Kaastudengid pööritasid silmi.

Jausa ei pööranud Peetri tegevusele mingisugust tähelepanu, vaid tegi tunniteemaga algust. Ta rääkis eetikast ja sellest, kuidas töövõitudest olulisem on tõde otsida. Erinevalt paljudest oma tudengitest uskus professor, et tõde on kuskil ikkagi olemas ning süvenejatele kättesaadav.

Peeter kirjutas seni tahvlile kamaluga sõnu, mingisugust täiesti seosetut juttu. Täielik müstika, mille ta arvas ülesande olevat, ent tahvlil oli küll kõike muud kui küsitud uudisväärtused. Jausa heitis rutiinse pilgu tahvlile ja jutustas edasi eetikast, kuid jäi hetk hiljem siiski vait ja vaatas uuesti tahvlit. Ta jäi väga mõtlikuks ja ta pilk klaasistus. See ei olnud temalik. “Vabandage, teie lahkel loal ma istun,” sõnas ta siis järsku ja võttis istet. Ta ei istunud loengu ajal kunagi, nii et see tekitas parajalt kõheda tunde. Muidu piinliku täpsusega paika loksunud rutiin võttis ettenägematu pöörde. Auditoorium oli vait.

Jausa ei vihastanud, vähemasti polnud seda näha, kuid nagu me hiljem seda olukorda uuesti ja uuesti tükkidest lahti võttes leidsime, otsustas professor just sel silmapilgul loobuda. Mitte pelgalt meie harimisest, vaid kogu akadeemilisest karjäärist. Ta oli hinnatud professor, värskelt saanud elutööpreemia, käis mööda Euroopat õpetamas, ent nagu kõik teadsid: pinnapealsust ja süvenematust ta ei sallinud.

“Enne kui ma lähen, mul on teile üks lugu,” sõnas Jausa siis. Me keegi ei saanud aru, kuhu ta minema hakkab. Samas oli kogu olukord nii pinev, et keegi ei julgenud küsida. Mine tea, äkki veel plahvatab tahvlil kehastunud rumaluse peale. Oleks ju aus. Ent Jausa jätkas lugu.

“Ma olin aastaid uudiseid kuulnud ja kirjutanud, kuniks minuni jõudis täiuslik pressiteade. Sellel teemal oli konflikt kõiges: eri huvigruppide huvide põrkumine lõppes mõrvaga. Sõnum sellest pärines suvaliste naiste kuulujutust ja sündmuste edasine käik oli tervele mõistusele vastuvõetamatu. Siin on konflikte igal tasandil, mõistate. See sõnum on oma aktuaalsuse saavutanud ja säilitanud, kuigi sündmusest endast on möödas juba 2000 aastat. Prominentsust on siin rohkem kui kuskil mujal, asjaosaline väidetavalt oli Jumala poeg ehk sisuliselt suri Jumal ise ja tõusis siis surnuist üles. Pealtnäha täiesti jabur lugu, mis tundub järjekordne müüt, ent millegipärast on see mõjutanud miljardite elukäike. Saate ehk isegi aru, et see kõik viitab millelegi täiesti erakordsele. Selle emotsionaalse või vaimse läheduse ning värskuse kohta pole mina õige inimene kommentaare jagama, aga mitmed väga targad ja erudeeritud inimesed, kellele ma olen elu jooksul alt üles vaadanud, võiks sellest tunde rääkida. See lugu on suurim ja kõige täiuslikumalt peidetud müsteerium ning samas on see üks enimräägitud lugusid maailmas. Ma ei suuda selle paradokse endas kuidagi lepitada, aga paistab, et need küsimused on mind haaranud endasse ning ma ei saa kunagi hingerahu lahus sellest. Ma tahan mõista, näha ja tunnetada, mis selle loo taga on. Kui ma teile midagigi ellu kaasa võin anda, siis olgu see nälg ja janu selle müsteeriumi lahendamise järele. Selles on äraarvamatu rikkus, ent neile, kes ei süvene, jääb see lõpuni välja lihtsalt narruseks.”

Seda öelnuna võttis Jausa oma portfelli ja pintsaku ning teatas, et loeng on lõppenud. Me olime kõik nii jahmunud, et istusime mitu tundi veel seal auditooriumis ja arutasime, mis just juhtus. Lootsime, et saame järgmises loengus veel Jausalt rohkem kuulda, ent järgmist loengut ei tulnud. Ülikoolil olid mingid väljamõeldud formaalsed põhjendused - me kõik saime aru, et asi polnud selles. Kuhu Jausa kadus, me ei saanudki teada. Ennast taandav inimene nagu ta oli, ei rääkinud ta oma elust ja tervisest ja otsustest põhimõtteliselt midagi. Võimalikke stsenaariume on rohkem kui jõuaks üles loetleda.

Nii või teisiti, selgeks sai vaid üks - Jausat enam pole. Kusjuures mitte kuidagi pole olnud võimalik välja selgitada, kuhu ja mida tegema ta läks. Kas ta üldse elus on? Temast pole isegi Google’is jälgegi, justkui poleks teda ja tema tunde kunagi olnudki. Kuid kõik need vastamata küsimused... Need tegid täpselt seda, mida ta meile soovis loengute alguses tsitaate jagades: “Parimal juhul jääb sõna sees kripeldama ja mõtlete siis ise selle kripelduse jõul, kus on tõde ja mis sellega peale hakata.”