Mees, kes ei andnud alla
Samal päeval, kui lugesin arutlust sellest, et tagakius murdis Teater NO99, sattusin lugema ühest mehest, kes ei andnud alla ka keset tagakiusu.
See mees kandis nime Nehemja ja ta elas u 420 eKr ja oli kuninga joogikallajate ülem. See tähendas, et ta valis ja maitses veine kuninga eest ning oli talle kaaslaseks. Ühel päeval küsis kuningas Nehemjalt: "Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus." (Ne 2:1-2) Mees oli aus ning jagas kuningale kurba uudist oma kodulinnast Jeruusalemmast, mis on rüüstatud ja seisab nüüd varemetes. Kuningas küsis, kuidas ta aidata saaks. Nehemja palvetas mõttes Jumala poole ja palus siis kuningat, et too läkitaks Nehemja oma kodulinna taastama. Kuningas andis selleks vajalikud volitused ja saatis mehe teele, ent niipea, kui tema läks head tegema, tõusis ka vastutuul ja kerkisid esile vastased.
Nehemja pani Jeruusalemmas suure hulga inimesi ühise eesmärgi nimel tööle. Igaüks teadis oma ülesannet, oma jagu. Mõni üksik oli allumatu, nagu mistahes kollektiivides juhtub, ent üldjoontes tiimitöö oli suurepärane. Isegi mõned naised lõid kaasa, mis oli tolle aja kohta haruldane.
Ent mida kõrgemale müür kerkis, seda vihasemaks muutusid vastased. "Mida need väetid teevad?" põlastasid nad ning naersid nende töö välja. Ent Nehemja meeskond jätkas vapralt ja oli südamega oma töö juures.
Vastaste furoor kasvas veelgi ning nad hakkasid skeemitama. Esitama valesüüdistusi, levitama laimu. Nehemja oli juhina aus ja läbipaistev ning vastas neile otsekoheselt: "Ei ole sünginud midagi sellesarnast, millest sa räägid, vaid sa ise oled selle kõik välja mõelnud." (Ne 6:8) Ta mõistis, et see kõik sündis selleks, et neid jõuetuks teha, kuid ta palus Jumalalt jõudu juurde.
Ühtlasi reageeris Nehemja surve tugevnemisele, korraldades ülesanded ringi. Ta pani osad mehed ehitamise asemel piike ja kilpe kandma ning kaitsma ehitajaid soomusrüüdes. Ta toetas oma meeskonda, tundes neile kaasa ja julgustades neid: "Töö on suur ja laialdane ja me oleme hajali piki müüri, üksteisest kaugel. Aga kust te kuulete sarvehäält, sinna paika kogunege meie juurde. Meie Jumal sõdib meie eest!" (Ne 4:13-14)
Töö sai vägev. "Ja kui kõik meie vaenlased seda kuulsid, siis kõik meie ümberkaudsed paganad kartsid ja langesid väga eneste silmis, sest nad mõistsid, et see töö oli tehtud meie Jumala abiga." (Ne 6:16) Hoopis väljanaerjad ja tagakiusajad jäid häbisse.
See meenutab mulle 1950. aastate olukorda Oleviste kirikus, millest kirjutasin uurimuse "Oratooriumide ettekanded Tallinna Oleviste kirikus 1950. aastatel". Tsiteerin oma uurimust: "Koguduste elu oli seaduste ja järelvalveorganite kaudu pideva riikliku kontrolli all. Jumalateenistusi tohtis pidada ainult selleks registreeritud ruumides ning kõik muud tegevused – sotsiaal-, noorte- ja lastetöö, tegevus väikegruppides, ekskursioonid ja kursused – olid keelatud. 1946. aasta lõpust kuni 1982. aastani valitses Eestis absoluutne usulise kirjanduse trükikeeld, mille kohaselt võis trükkida ainult õhukest kirikukalendrit ja laululehti, aga neidki piiratud koguses. Ühtlasi oli keelatud ka piiblite sissetoomine. (Pilli 2007: 26; Ugam 2000: 10; Salo, Sild 1995: 146; Altnurme, Remmel 2009: 107.) [...]
Jumalateenistuste külastamine ning kogudusse kuulumine võis 1950. aastate lõpul kaasa tuua märkimisväärseid raskusi hariduse, töö ja korteri saamisel, mitmed usklikud vallandati. Tõsteti ka koguduste hoonetemaksu ja elektrihindu. Usuühenduste kaadripoliitikat ja vaimulikke kontrolliti ning viimaste kohta ilmusid ajalehtedes ka halvustavad artiklid. (Plaat 2001)
„Soodsate eelduste” ja tõhusate abinõude kiuste ei ilmutanud enamik kristlasi usu suhtes mingeid loobumismärke. Et koguduste jätkuva tugevuse taga arvati olevat kiriku monopoolne seotus oluliste sündmustega inimese elus, hakati vastukaaluks ristimisele juurutama lapse nimepäeva tähistamist ning kiriklikele laulatustele-matustele propageerima ilmalikke vasteid. Eriti tõsiselt rakendati ateistlikku propagandat laste ja noorte seas – koolides käis aktiivne usuvastane töö, millega kaasnes ka kirikuskäivate laste ja/või nende vanemate karistamine. (Plaat 2001: 212-214; Plaat 2005: 142-143; Altnurme, Remmel 2009: 107.)
Lisaks võeti kogudustelt ära hooneid, vabandusi oli igasuguseid, muuhulgas võis Nõukogude võim lihtsalt soovida maja kasutada võimla või ühiselamuna. Repressioonide kiuste käisid kristlased ometi koos, tehes seda leidlikult kas või sünnipäevade egiidi all. Ja vähe sellest, et kogudus elas, kohati suutis see Jumalaga abiga isegi õitseda. Oleviste kirikus peeti 1950. aastatel oratooriumide ettekandeid, kuigi noorte ja professionaalide kaasamine muusikatöösse oli keelatud ja ka kontserte ei tohtinud pidada. Kuid olude kiuste need toimusid ja nii nagu arheoloogid on leidnud Nehemja-aegseid müürijuppe, olen mina kuulanud 1950. aastate salvestusi Oleviste võlvide all kõlanud oratooriumidest.
Miks siis on nii, et üks ehitab ja teine ehitab ja mõlemaid kiusatakse, kuid üks hiilgab ja teine põrub? Jeesus annab oma legendaarses Mäejutluses ühe võtme selle teema avamiseks:
Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.
Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning
sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli
rajatud kaljule.
Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei
tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale.
Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning
sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine
oli ränk.”
Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et
rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest,
sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda
nagu nende kirjatundjad.
(Mt 7: 24-29)
See mees kandis nime Nehemja ja ta elas u 420 eKr ja oli kuninga joogikallajate ülem. See tähendas, et ta valis ja maitses veine kuninga eest ning oli talle kaaslaseks. Ühel päeval küsis kuningas Nehemjalt: "Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus." (Ne 2:1-2) Mees oli aus ning jagas kuningale kurba uudist oma kodulinnast Jeruusalemmast, mis on rüüstatud ja seisab nüüd varemetes. Kuningas küsis, kuidas ta aidata saaks. Nehemja palvetas mõttes Jumala poole ja palus siis kuningat, et too läkitaks Nehemja oma kodulinna taastama. Kuningas andis selleks vajalikud volitused ja saatis mehe teele, ent niipea, kui tema läks head tegema, tõusis ka vastutuul ja kerkisid esile vastased.
Nehemja pani Jeruusalemmas suure hulga inimesi ühise eesmärgi nimel tööle. Igaüks teadis oma ülesannet, oma jagu. Mõni üksik oli allumatu, nagu mistahes kollektiivides juhtub, ent üldjoontes tiimitöö oli suurepärane. Isegi mõned naised lõid kaasa, mis oli tolle aja kohta haruldane.
Ent mida kõrgemale müür kerkis, seda vihasemaks muutusid vastased. "Mida need väetid teevad?" põlastasid nad ning naersid nende töö välja. Ent Nehemja meeskond jätkas vapralt ja oli südamega oma töö juures.
Vastaste furoor kasvas veelgi ning nad hakkasid skeemitama. Esitama valesüüdistusi, levitama laimu. Nehemja oli juhina aus ja läbipaistev ning vastas neile otsekoheselt: "Ei ole sünginud midagi sellesarnast, millest sa räägid, vaid sa ise oled selle kõik välja mõelnud." (Ne 6:8) Ta mõistis, et see kõik sündis selleks, et neid jõuetuks teha, kuid ta palus Jumalalt jõudu juurde.
Ühtlasi reageeris Nehemja surve tugevnemisele, korraldades ülesanded ringi. Ta pani osad mehed ehitamise asemel piike ja kilpe kandma ning kaitsma ehitajaid soomusrüüdes. Ta toetas oma meeskonda, tundes neile kaasa ja julgustades neid: "Töö on suur ja laialdane ja me oleme hajali piki müüri, üksteisest kaugel. Aga kust te kuulete sarvehäält, sinna paika kogunege meie juurde. Meie Jumal sõdib meie eest!" (Ne 4:13-14)
Töö sai vägev. "Ja kui kõik meie vaenlased seda kuulsid, siis kõik meie ümberkaudsed paganad kartsid ja langesid väga eneste silmis, sest nad mõistsid, et see töö oli tehtud meie Jumala abiga." (Ne 6:16) Hoopis väljanaerjad ja tagakiusajad jäid häbisse.
See meenutab mulle 1950. aastate olukorda Oleviste kirikus, millest kirjutasin uurimuse "Oratooriumide ettekanded Tallinna Oleviste kirikus 1950. aastatel". Tsiteerin oma uurimust: "Koguduste elu oli seaduste ja järelvalveorganite kaudu pideva riikliku kontrolli all. Jumalateenistusi tohtis pidada ainult selleks registreeritud ruumides ning kõik muud tegevused – sotsiaal-, noorte- ja lastetöö, tegevus väikegruppides, ekskursioonid ja kursused – olid keelatud. 1946. aasta lõpust kuni 1982. aastani valitses Eestis absoluutne usulise kirjanduse trükikeeld, mille kohaselt võis trükkida ainult õhukest kirikukalendrit ja laululehti, aga neidki piiratud koguses. Ühtlasi oli keelatud ka piiblite sissetoomine. (Pilli 2007: 26; Ugam 2000: 10; Salo, Sild 1995: 146; Altnurme, Remmel 2009: 107.) [...]
Jumalateenistuste külastamine ning kogudusse kuulumine võis 1950. aastate lõpul kaasa tuua märkimisväärseid raskusi hariduse, töö ja korteri saamisel, mitmed usklikud vallandati. Tõsteti ka koguduste hoonetemaksu ja elektrihindu. Usuühenduste kaadripoliitikat ja vaimulikke kontrolliti ning viimaste kohta ilmusid ajalehtedes ka halvustavad artiklid. (Plaat 2001)
„Soodsate eelduste” ja tõhusate abinõude kiuste ei ilmutanud enamik kristlasi usu suhtes mingeid loobumismärke. Et koguduste jätkuva tugevuse taga arvati olevat kiriku monopoolne seotus oluliste sündmustega inimese elus, hakati vastukaaluks ristimisele juurutama lapse nimepäeva tähistamist ning kiriklikele laulatustele-matustele propageerima ilmalikke vasteid. Eriti tõsiselt rakendati ateistlikku propagandat laste ja noorte seas – koolides käis aktiivne usuvastane töö, millega kaasnes ka kirikuskäivate laste ja/või nende vanemate karistamine. (Plaat 2001: 212-214; Plaat 2005: 142-143; Altnurme, Remmel 2009: 107.)
Lisaks võeti kogudustelt ära hooneid, vabandusi oli igasuguseid, muuhulgas võis Nõukogude võim lihtsalt soovida maja kasutada võimla või ühiselamuna. Repressioonide kiuste käisid kristlased ometi koos, tehes seda leidlikult kas või sünnipäevade egiidi all. Ja vähe sellest, et kogudus elas, kohati suutis see Jumalaga abiga isegi õitseda. Oleviste kirikus peeti 1950. aastatel oratooriumide ettekandeid, kuigi noorte ja professionaalide kaasamine muusikatöösse oli keelatud ja ka kontserte ei tohtinud pidada. Kuid olude kiuste need toimusid ja nii nagu arheoloogid on leidnud Nehemja-aegseid müürijuppe, olen mina kuulanud 1950. aastate salvestusi Oleviste võlvide all kõlanud oratooriumidest.
Miks siis on nii, et üks ehitab ja teine ehitab ja mõlemaid kiusatakse, kuid üks hiilgab ja teine põrub? Jeesus annab oma legendaarses Mäejutluses ühe võtme selle teema avamiseks:
Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule.
Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning
sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli
rajatud kaljule.
Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei
tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale.
Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning
sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine
oli ränk.”
Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et
rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest,
sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda
nagu nende kirjatundjad.
(Mt 7: 24-29)
Kommentaarid
Postita kommentaar