Meeldetuletus naistele, kes palju uudiseid loevad

Meediast paistab justkui tegeleksid mehed ainult lahutamise, naisepeksu ja joobes juhtimisega. Kuidas aga sünnib uudis? Selleks peab loos olema uudisväärtusi nagu konfliktsus, ebatavalisus... Õli lisavad tulle moodsad kommenteerimisväärtused, mille järgi mida ärritavam lugu, seda parem. Sest see äratab emotsioone, paneb inimesed jagama, kommenteerima, oma kommentaaride käekäiku kontrollimas käima – kõik see annab klikke, mis võimaldavad näidata suuremaid lugejanumbreid ja seega küsida reklaami eest suuremat raha. See on ajakirjanduse äriloogika ABC.

Viivi Luik jutustab sellest 2015. aastal Ööülikoolis: “Olen elanud väljaspool Eestit 17 aastat taastatud iseseisvuse 24 aastast ja olen olnud sunnitud jälgima Eesti elu meediakanalite vahendusel. Kui pole mitu kuud Eestis käinud ja päris Eestit näinud, siis tundub, et seal vedeleb igas kraavis mõni surnud mees, et seal otsivad lapsed prügikastist süüa, koerakarjad murravad inimesi maha, poeg lööb isale kirvega pähe, arstid tapavad patsiente, kiirabi keeldub välja tulemast, buss sõidab peatusest mööda ja ajab koolilapse alla. Igas majaühistus on mõni napakas vanaeit, kes peab oma korteris 50 kassi ja 20 koera. Restoranis sülitab kokk sulle taldrikusse. Rahvas igatseb sovetiaega tagasi, maaelu on hävitatud ja nii edasi. Kuid kui tuled ise kohale ja näed seda asja oma silmaga, satud kõigepealt segadusse, sest miski ei vasta nii-öelda tõele. Sa ei näe üheski majas seda napakat vanaeite oma kassikarjaga. Kuskil pole näha seda kirvega poega, kes tahab isale pähe lüüa. Kui kutsud kiirabi, imestad kiiruse ja osavõtlikkuse üle. Lühidalt öeldes Eesti meediakanalid olid mulle kõik selle aja valetanud. Nad olid välja noppinud ebatavalisi juhtumeid, mida tuleb ette igal maal ja olid nende abil loonud pildi ühest hoopis teistsugusest maast kui on tegelikult. Tuli välja, et klikiajakirjandus ajas oma asja ja oli raha peal väljas.”

Lisaks ärihuvile on veel üks põhjus, miks skandaalid ja vandaalid peavad meediapildis olema. Niiviisi täidab ajakirjandus ühiskonna valvekoera rolli ja püüab olla kohati käepikenduseks politseile. Nii saab kurjategijad häbiposti panna ja julgustada ohvreid abi otsima (abi vajavad muidugi tegelikult mõlemad osapooled).

Mehed, kes armastavad oma naist ja lapsi, jõuavad meedia huviorbiiti üldiselt ainult aasta isa valimise aegu. Tegelikult kui otsida, on neid Eestis täitsa palju. Mina ei teadnud seda kohe lapsepõlves ja arvasin sarnaselt paljudele, et naised peavad ise ja üksi kõigega hakkama saama. Kuid Jumal on mind õnnistanud abikaasaga, vennaga ning kogudusekaaslastega, kes võttes eeskujuks Jeesust osutavad naistele ennastohverdavat armastust.

“Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest, et teda pühitseda, olles ta puhastanud vees pesemisega sõna läbi, et kogudust iseenda ette seada kirkana, nii et tal ei oleks plekki ega kortsu ega muud sellesarnast, vaid et ta oleks püha ja laitmatu. Nõnda peavad mehedki armastama oma naisi nagu iseenese ihu. Kes oma naist armastab, armastab iseennast. Keegi pole ju kunagi vihanud iseenese ihu, vastupidi, ta toidab ja hellitab seda nii nagu Kristus kogudust, sest me oleme tema ihu liikmed. „Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja need kaks saavad üheks.” See saladus on suur: ma räägin Kristusest ja kogudusest.” (Pauluse kiri efeslastele 5. ptk)

Annaks Jumal, et sirguvad noormehed leiaks endale selliseid eeskujusid ning naised õpiks taas mehi usaldama.

Foto: Valdur Rosenvald