Igatsus I: peidus igaühes

Tahaks lihtsalt puhata. Võtta vaikne hetk ja juhe seinast välja tõmmata. Kõik see kiirustamine – see on nii sisse harjunud, aga... kuhu see viib? Üks kohustus ajab teist taga: järjekordne üleplaneeritud nädal vaja üle elada. Ja järgmine. Ja järgmine. Ärritus ja pahameel tuleb alla neelata, järjekordne haigetsaamine üle elada. Edasi kiirustada. Robotlik elustiil ja tempo paneb aju autopiloodile. Eilsed uudised on veel seedimata kui juba on järgmised probleemid laual. Infovoog on lakkamatu. Niiviisi kaovad elust värvid ka ära.

Märkan silmanurgast lennukit ja mõtlen, et näe, jälle sõidab keegi puhkama. Huvitav, kuhu. Ja kuhu ma ise läheks, kui saaks? California sekvoiametsas tahaks jälle matkata. Veel kord tahaks Rooma ilusat arhitektuuri imetleda ja gelato’t süüa. Tennessees on üks pere, kellest puudust tunnen. Jah, igatsus innustab taaskohtumisi korraldama.

Seda, kui sügav saab olla inimhinges igatsus, näeb lennujaamas. Tugev ja südamlik kallistus kahe sõbra taaskohtumisel. Isa jõuab koju tagasi: lapsed jooksevad teda kallistama ja asuvad suure õhinaga oma päevamuljeid jutustama. Sportlane naaseb tiitlivõistlustelt ja saab kangelaseks oma inimeste seas. 

Tegelikult leiab igatsust kõikjalt, kus on inimesed. See käib meiega kaasa. Nostalgitseme ilusaid mälestusi meenutades. Ootame tööpäeva lõppu. Igatseme reisimist või kultuurielamusi. Tunneme puudust lähedastest, kes on välismaal või muul moel kaugeks jäänud. Üksildasel õhtutunnil ikka tuleb meelde... 

Mina elasin lapsena Võrumaal metsa sees ja järve ääres. Külaliste saabumine meie koju oli põnev ja oodatud sündmus. Käisime venna ja õega tihti “väravavalves”, kui oli oodata kellegi saabumist. Kõõlusime suure rohelise raudvärava otsas ning vaatasime ootusäreva pilguga teeotsa. Mobiiltelefone siis ju polnud, nii et need ootamised vältasid ikka tunde. Aeg igatseda. Ja oh seda rõõmu ja elevust, kui auto tuli! Hüppamist, naeru ja tugevaid kallistusi.

Iga inimese südames toimub omamoodi väravavalve. Kõigil on igatsusi, mille täitumine rõõmustab ja mille täitumata jäämine murrab südant. Kogu inimkonda ühendab kolm universaalset igatsust: januneme armastuse, tunnustuse ja eneseteostuse järele[1]. Harva pannakse need igatsused sõnadesse, kuid suuremate ja väiksemate soovide taustal on need kolm alati olemas. Sügaval sisimas oleme kõik ühesugused. Just nagu üks dramaturg mulle intervjuu käigus seletas: “Meie oleme inimestena nii erinevad ja ometi nii sarnased. Sest inimeste elu põhiasjad on ju väga lihtsad: tõused hommikul üles, lähed õhtul magama. Oled noor, keskealine, vana, kuskil töötad, muretsed oma järglaste pärast, häbened oma mineviku vigu. Oled millegi üle uhke, mis sa oled saavutanud. Noh, see on ju teada ja võib tunduda banaalsus, ja teiselt poolt selles banaalsuses ongi nagu elu tuum.”[2]

Armastus, tunnustus ja eneseteostus on suured sõnad, aga tunneme need ära tihti üsna väikestes asjades. Keegi kuulab ära. Vaatab otsa ja naeratab. Kallistab. Keegi usub Sinusse, näeb potentsiaali ja usaldab Sulle vastutusrikka ülesande. Me suured ja sügavad igatsused võivad täituda argipäeva pisiasjus, just nagu laulusõnades:

“Keegi oma soojad käed,

sulle õlgadele säeb, 

selge kõik on korraga, 

muu ei loe! 

Õiemeega kruusis tee, 

lahke suudlus tilluke, 

annab tunde südamel: muu ei loe!”[3]

Ilus, kas pole? Või tundus lääge? Tekitas trotsi? Kui jah, tahaks tsiteerida Coldrexi unustamatut ravimireklaami: “Ma tean, mida te tunnete.” Ootuspäraselt vastab trotslik eestlane seepeale just nagu nimetatud reklaamis: “Ei tea te midagi!” Kuid kui me inimestena oleme mingil tasemel kõik ühesugused, äkki natuke võin isegi teada? Jutt südameigatsustest igatahes tekitab vahel trotsi ja sel on oma loogiline tagamaa. Aeg-ajalt maadleme sellega kõik.

„Kes armastab, see hästi elab!“ Just sellise idealistliku maksiimiga lõpetas oma hommikupalvusi Vikerraadios Kaarel B. Väljamäe[4]. Hurraa! Ilusad sõnad ja küllap isegi tõesed, ent sama hästi, olgem ausad, võiks öelda: “Kes armastab, saab haiget!” (Kaarel oli ka põhimõtteliselt nõus sellega..) See on elu ehe paratamatus, milles võib kindel olla. Armastus nõuab haavatavust ja haavad on vaid aja küsimus.

Noored ei lase end sellest häirida. Nende pealt on selgelt näha, kui sinisilmne ja peadpööritav võib olla igatsus armastuse järele. Noored jookseks esimesel võimalusel üksilduse külmast haardest otsejoones armastuse rüppe. Noored tahavad elada kirglikult, tunda armastuse elustavat ja kõike mõtestavat väge. Ilma selleta pole elu täisväärtuslik. Kirjanik Tõnu Õnnepalu valab selle sõnadesse nõnda: “Noorena ma kannatasin aina ja ma tahtsin sellest kannatusest läbi tulla. Ma tahtsin veel kogeda seda ja seda ja seda. Peamiselt armastust. Ma teadsin, et maailm ei saa ju enne lõppeda, kui mina neid asju kogenud olen.”[5]

Enne abiellumist oli minu misjonärist vend mõned kuud kaugsuhtes. Vaatasin kõrvalt, kuidas igatsus nende leekivale armastusele puid alla ladus. Ameerikast kirjutas vend mulle: “Mul on siin põnev elu, aga jah, igatsus võtab vähemalt ühe unetunni küll. See on aga armas valu, tuleb kui leebe tuul, nagu laul ütleb.” Üks ühel ja teine teisel pool ookeani – mõlemad olid parajalt unetud. Seda oli kõrvalt armas vaadata. Väga hea, las igatsevad: see tuleb neile ainult kasuks praegu, mõtlesin ma. See on tiivustav tunne, kui distants paistab suhte ainus takistus. Pruudi pilt aitab sõduril terve missiooni üle elada. Olgu vahemaa kui suur tahes, see on varem või hiljem ometi ületatav.

Kui naiivsevõitu elujanu maha jahtub ning peale tulevad pettumused suhetes, jõuavad lauale süngemad mõtted ja küsimused. Miks nii paljud abielud purunevad? Miks vaidlevad vanemad lasteaia ukse taga, kummaga laps järgmise nädalavahetuse veedab? Miks ei suuda nad perekond olla? Miks suhted ei toimi?

Kui ma saaks elu printsiipidest mõne ära muuta, muudaksin ilmselt selle, et asjadest, mis esialgu vaimustavad, voolab aegamisi võluvägi välja. Miks kaob vaimustus, millega autojuhiload kätte saad, või elevus, millega alustasid tööd ihaldatud ametikohal? Miks ei võiks inimesed näha oma väljavalitus elu lõpuni seda, mida pulmapäeval nägid? Miks muutub kõik kahvatuks rutiiniks?

Me sügavad südameigatsused ei täitu alati. Ja isegi kui täituvad, on rõõm nendest lühiajaline. Ülekohtuselt lühike vahel isegi. Need pettumused võtavad igasuguse isu igatsustele mõelda või neid sõnastadagi. Sellest see trots tulebki. Narratiiv sellest, kuidas lapsed on väravavalves ja rõõmsalt külalisi tervitavad, on ju ilus, aga selge on seegi, et veel rohkem oli maal üksildasi päevi, kus külalisi ei käinud. Karm tegelikkus oli see, et enamikel päevadel ei tulnud kedagi, oota palju tahes. Nii on elus laiemaltki ootust ja igatsust palju rohkem kui unistuste täitumist. Valusalt pikaks venivaid ootuseperioode esineb igaühel.

Olukorda raskendab seegi, et 21. sajandi Läänes oleme harjunud oma tahtmist koheselt saama. Erinevalt sõjaajal sirgunud esivanematest elame meie keset kiirlahenduste küllust. “Me ei ole enam harjunud kannatama või ootama. Kui tekib emotsioon, reageerime sellele pikemalt mõtlemata. Kui tekib vajadus, rahuldame selle kohe,”[6] sõnastab ajakirjanik Tiina Kaukvere moodsa ajastu vaimu. Ta jätkab, et on ise „ligi 15 aastat harjunud oma hetkevajadusi kohe rahuldama. Umbes nii kaua olen elanud internetikasutajana. Kusjuures aastatega on kasutamisvajadus vaikides süvenenud nagu mõni krooniline haigus. Internet on muutunud minu elus üha tähtsamaks.“ Tänaste inimeste meediakäitumist analüüsides tõdeb ta, et inimesed on orienteeritud kiirele rahuldusele ja pinnapealsele suhtumisele. Isiklik kogemus, mida Kaukvere jagab, pole mingisugune üksiku sõltlase ülestunnistus. Pigem meenutab see silmiavavat ausust teraselt lapselt, kes ütleb, et keisril pole riideid seljas[7]. Piltlikult öelda pole enamikul meist enam riideid seljas selles valguses. Naudime kõik moodsa aja mugavusi, pööramata tähelepanu sellele, mida selline eluviis meilt röövib.

Kiired lahendused on ahvatlevad ja esmapilgul ehk ei tundugi neis midagi halba, ent nagu Kaukvere tõdeb: “elu ju ei ole loomult selline. Elu on aeglane. Aeg on igaühel küll piiratud, aga olulised muutused ja saavutused nõuavad ikkagi aega ja pühendumist. Ja siis tekib konflikt, sest päris lahendused ei olegi rullimise, libistamise või kliki kaugusel. Sügavad probleemid ei saa ühe hetkega lahendatud ja tegelikud vajadused rahuldatud.”[6] Siin seisnebki probleem. Need harjumused, mida õpime ja süvendame oma nutitelefone näppides ja päevakavva lõputult tegevusi lükkides, ei treeni meid elu tõelisteks väljakutseteks. 

Lihtsate lahendustega on üks jama. Kaks jama isegi tegelikult. Esiteks ei oska me väärtustada neid asju, mille nimel üldse pingutama ei pea. “Kiirelt tulnud, kiirelt läinud,” ütleb eesti vanasõnagi. Igaühe ümber on asju, millest ta ei hooli. Kahjuks ka inimesi, kellest ei hooli. Need on asjad, mille nimel me pole vaeva näinud või inimesed, kellesse me pole panustanud. Võrdluseks võivad lapsevanemad hetkeks mõelda oma lastele. Kui suur on armastus nende suhtes? Ja kui palju te olete neisse panustanud? No vot.

Kuid kui lapsekasvatamine välja jätta, ei pruugi arugi saada, et elu nõuab suuri pingutusi. Argipäeva privileegid on leitavad selletagi. Enam pole vaja saata läbi sõjakoleduste pikki paberile valatud armastuskirju ega seilata kaks nädalat ookeanil, et Euroopast Ameerikasse jõuda. Tundeid saab ju väljendada ka suvalises chat’is ning lennukid viivad kuhu tahes. Edasiminek missugune, kuid tagasiminek niisamuti. Nüristumine. Kui elust igasugune pingutus välja võtta ega siis ei kasva ka. Ei kasva sisemise inimese poolest ise, ei kasva armastus. 

Teine mugavuse probleem on, et see ei arenda karakterit. Pikas perspektiivis röövib see tahte pühenduda. Eelpool tsiteeritud ajakirjanik Tiina Kaukvere osutab pinnapealsuse viljadele. Ennast ausalt analüüsides tõdeb Kaukvere, et internetisõltuvus on laastavalt mõjunud tema keskendumisvõimele ja isegi lugemisoskusele. Ta ei suuda enam keskenduda pikemale artiklile, vaid vajab hüppeid ühelt tegevuselt teisele. Sama printsiip võib pikapeale imbuda ka töö- ja lähisuhetesse ning kanda päris jubedat vilja.

Loe edasi siit: Igatsus II: nälg või soovunelm

VIITED

1 - Maslow’ püramiidi järgi on inimese baasvajaduste (toit ja turvalisus) kõrval kolm vajadust: armastus- ja kuuluvusevajadus, tunnustusvajadus ja eneseteostusvajadus (McLeod 2018). Soome psühhoterapeudi Saara Kinnuneni eeskujul nimetan neid vajadusi igatsusteks, “sest sel sõnal on teistsugune tundesisu kui sõnal vajadus. Vajadus sisaldab ootust, peaaegu nõuet, et teised osaleksid vajaduste täitmises. Igatsus on olemas, täitub see siis või ei.” (Kinnunen 2016: 11)”

2 - Kaunissaar, Laur 2018. [Telesaade] Saja lugu. Kuidas portreteerida eestlast? ETV. Esmaeeter 1.05.2018. Režissöör Erle Veber.

3 - Aapo Ilves (sõnad), Jalmar Vabarna (viis) “Muu ei loe”.
4  - Kaarel B. Väljamäe luges palvusi Vikerraadio hommikuprogrammis 4.-11.07.2017.

5 - Õnnepalu, Tõnu 2017. Valede kataloog / Inglise aed. Tallinn: Eksa.

6 - Kaukvere, Tiina. “Mõttetu saast, mida sa kindlasti lugema ei peaks”. Postimees 26.12.2017.

7 - Hans Christian Anderseni muinasjutt “Keisri uued rõivad” jutustab keisrile korraldatud pettusest. Nimelt lubavad kaks kangrut valmistada valitsejale imeõhukesed riided, mis on nähtamatud neile, kes on lollid või oma ametikoha jaoks kõlbmatud. Kui keiser selles rõivais linna peale läheb, teesklevad linnaelanikud vaimustust uuest kostüümist, kartuses, et kui nad ütlevad välja tõe, peetakse neid lollideks. Silmakirjatsemine kestab kuniks üks laps hüüab kõlava häälega: “Aga keiser on ju alasti!”