Mina olen Sinuga
Ma olin esimest korda pulmakülaline 8-aastaselt. Pruut oli oma säravalt valges kleidis imetlusväärselt ilus. Kui vanaema õhtul pulma kohta küsis, võtsin ühe lausega kõik olulise kokku: pruut "nägi välja nagu Barbie-nukk" ja peigmees oli “õnnest segane”. Kirikus oli väga palju rahvast. Elevust oli palju. Mul oli igati tore selles kõiges osaleda, pärast veel pulmarongis sõita ja peol olla, aga üks suur imestus tuli minuga sellest päevast kaasa. Nuputasin tükk-tükk aega: miks need pulmalised nii kohutavalt rõõmsad on? Millest see silmasära ja ebaharilikult sage naeratamine? Nojah, õhtune pidu oli tore küll, aga miks nad juba päeval nii rõõmsad olid?
Skepsis nähtavasti oli mu sõbraks juba lapsepõlves ja küsida pole ma kunagi kartnud. Lihtsalt vastust pidin üle 10 aasta ootama, sest mõne vastuse annabki ainult oma kogemus. Ma pidin mitu korda õnnetult armuma ning suhete ja inimhinge keerulisust kogema, et mõista – see on ime, kui kaks inimest teineteist leiavad ja tõotavad truuks jääda. Veelgi erakordsem ja haruldasem on see, kui nad tõepoolest jäävadki teineteisele ustavaks, olenemata elu väljakutsetest ja ahvatlustest.
Kord kutsuti mind laulma ühe vanapaari 60. pulma-aastapäevale. Olin selleks hetkeks käinud rohkemates pulmades, kui mäletaks üles lugeda. Vaatamata sellele, et pulmades käimisest oli saanud rutiin, olid mul sel päeval kogu tseremoonia vältel külmavärinad peal ja nutt kurgus. Vaadata neid kaht vanainimest oli nii ehe ja ilus [video link all viidetes - 1a]. Külaliste sõnavõttude põhjal joonistusid neist tõelised kangelased, kes osutasid ustavust mitte ainult teineteisele, vaid ka oma sõpradele. Üheskoos olid nad ka sõpradega läinud läbi paksu ja vedela. Nii mõnelgi vanamehel oli mälestusi jutustades nutt kurgus. Paar ise oli muuhulgas üle elanud lapsekaotuse, kuid kõigi raskuste kiuste kandis nende elu ja abielu hiilgavat vilja. Üks külaline markeeris seda nii: "Mina pole kirikuinimene, aga no mina ei tea, mida need Imbi ja Endel oma tomatitega teevad. Mul on poole väiksemad. No ma ei tea.... see peab ikka armastus olema!"
Visualiseerisin mõttes, et loodetavasti poole sajandi pärast tähistavad mõned minu sõbrad ka teemantpulmi. Praegu aga on neil väikesed lapsed ja ma näen kõrvalt, kuidas juba beebide vanemad fantaseerivad ja kohati isegi muretsevad nende tulevaste kaasade pärast. See on läbi aegade niiviisi olnud. Eesti rahvapärimuses leidub muideks kombeid, kus vastsündinud tüdruk libistati läbi isa püksisääre või poisslaps pandi esimese asjana ema põlle sisse, “kindlustamaks”, et laps endale tulevikus ikka kaaslase leiab[1].
Minu lapsepõlve pildialbumi viimasel lehel on üks joonistus – seal on kahe väljamõeldud tegelase pulmapilt. Minu ema, kes selle albumi kokku pani, on kunstnik. Ta visualiseeris minu pulmapäeva juba siis, kui ma väike olin. Tõenäoliselt käis mu ema oma piiritu kujutlusvõimega tuhandeid kordi mu pulmas, kui mina veel laps olin. Mu ema on järjepidevalt palvetanud, et kõik ta lapsed leiaks endale hea abikaasa. Ja see igatsus on täide läinud. Raske tõestada, mis rolli täpselt palved selles kõiges mänginud on, aga usuasju ei peagi niiviisi ära seletama. Ei saagi. Saab uskuda.
Igal juhul on selge, et inimene on loodud armastuse jaoks. Armastatu leidmine on inimkonna suurim ja müstilisim seiklus. Kõige loomulikum, aga ühtlasi kõige riskantsem. “Vaevalt saab kõrvutada armastusega, mis ometi nõnda sageli puruneb, mõnd tegevust või ettevõtmist, mis oleks alanud suuremate lootuste ja ootustega,” nendib psühhoanalüütik Erich Fromm[2]. Armastuse kõikehõlmavast mõjust jutustab kõik, mida inimene loob. Muusika, filmid ja kogu kunst on tulvil armastuseotsinguid: rõõmujoovastust kallima leidmisest ja südantlõhestavat leina tema kaotusest. Sõjaajal oli leina rohkem ning tänase heaolu keskel, kus suhteid ei osata hoida, käib eriline jaht nimetatud rõõmujoovastusele. Toimub üks pidev otsimine. Minu sõprade pulmades püüavad lahutatud ämmad pruutkimpusid – selline veider trend on meil praegu.
Eestlased ütlevad, et elu kulgeb sünnist pulmani ja pulmast hauani. Päris sünge lugu, arvestades, et see helgem pool saab 20-30 aastaga mööda ning suurem osa elust möödub seega “hauaveerel”. Võib-olla sellepärast ongi Eestis nii palju 30-aastased terveid ja tragisid inimesi, kes kurdavad oma vanaduse üle. Pessimistlikult elu teise poole veetmiseks igatahes on meil varuks isegi magusvalus laul: “Ma ütlen veel üks kord – noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi...”. Piibel annab elule teise ja palju helgema perspektiivi, öeldes, et “kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt”[3]. Ühtlasi ilmneb Piiblit lugedes ja Jumala tõotusi tundma õppides, et meil on alati üks pulm, mida oodata[4]. Parim on alati veel ees!
See, mida inimesed abielu sõlmimise juures kõige rohkem imetlevad ja tähistavad, on ikkagi tõsiasi, et üks tõotab teisele: “Mina olen Sinuga!” See on kõige raskem, aga kõige imelisem lubadus, mida anda saab, sest just see lahendabki inimkonna kõige ürgsema valu ja kannatuse – üksilduse.
Ja ometi kogeb iga inimene sedagi poolt elus, et päeva lõpuks on ta ikkagi üksi. Üksi oma mõtetega, üksi oma murega, üksi isegi abielus. Ega me ei pääsegi üksilduse kummitavast kohalolust enne, kui suudame elu võtta nii nagu Jeesus, kes tõdes: "Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga." (Jh 16:32)
See, kuidas Jeesus näitas ja kehastas Jumala ligiolu, on eeskujuks. See on imetlusväärne. Selles oli täiuslik rahu, täiuslik vaprus minna väärikalt läbi kõigest, mida elu ette paiskas. Selles oli emotsionaalne tervis ja kindlameelsus, mille järele tänane subjektiivsuses kõikuv inimkond januneb. Ja kuigi Jeesusel jagus kaastunnet ja seltskondlikkust, et inimestega koos leinata, süüa ja tähistada, leidis ta rahu ka üksiolemises. Sest seda aega sai ta veeta koos Isaga. Milline see Isa, Taevaisa on?
Filmi „Gladiaator“ avakaadris näeme sõjaka mehemüraka Maximuse kätt, mis.. silitab kuldseid viljapäid. Mu sõber Toomas armastab selle näitel seletada, kuidas mehed tunnevad kodust kõige suuremat rõõmu siis, kui nad on sõjast tulnud. Tänapäeva kontekstis ei pea rääkima sõjast selle otseses tähenduses, aga vaja on proovilepanekuid, katsumusi, karme tingimusi, millest end läbi närida ja mille toel oma võimeid testida ja treenida ning eneseteostust leida. Oled mudane, väsinud, tüdinenud või on lihtsalt vaja pelgupaika argipäeva jamadest. Oi kui magus ja ilus on seejärel koju tulla.
Kodus saab pesta, süüa, puhata ja olla sina ise. Suhe Jumalaga on vaimulikus mõttes just täpselt seesama – kojujõudmine. Mida kauem oled külmas ja poris olnud, seda imelisem ja kontrastsem see kogemus on, kuid vajalik ja loomulik on see tegelikult igaühele.
Piibli-Taavet kirjutab Psalmides: „Ma ootasin Issandat suure ootusega; ta kummardus mu poole ja kuulis mu appihüüdmist ja tõmbas mind üles õuduse august ja paksust porist ning asetas mu jalad kaljule ja kinnitas mu sammud. Ta pani mu suhu uue laulu, kiituslaulu meie Jumalale.“ (Ps 40) Inimene ise ei saa endal patsist kinni võtta ja end rabast välja tõmmata, aga Jumal suudab seda teha. Jumal tahab seda teha.
Jeesus jutustas Jumala kui isa loomuse näitlikustamiseks loo: „Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” Ja isa jagaski varanduse nende vahel. Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades ohjeldamatult. Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema. Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see saatis ta oma väljadele sigu hoidma. Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja ükski ei andnud talle. Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: „Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga! Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!”” Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde.
Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud. Aga poeg ütles isale: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!” Ent isa ütles oma sulastele: „Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad, sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud, ja on leitud!” Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.” (Lk 15: 11-25)
Jumala juurde on igaüks oodatud. Nagu ehtsat armastust täis koju ikka. „Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsivarred.“ (5Ms 33: 27) Jumal on see, kes armastab ja aitab siis, kui keegi teine ei suuda või ei taha. Ja Jumal on see, kes armastab ja aitab ka siis, kui kõik on hästi. Paulus räägib Kristuse "äraarvamatust rikkusest", mis on Jumalas peidus.. ootamas, et inimene otsiks ja avastaks ise.
VIITED:
1a - Imbi ja Endli teemantpulma video: https://www.youtube.com/watch?v=ermcEEMX8NU&fbclid=IwAR3waRvUvMhcMGdH3Fqef7X5LhsTW9s54gJ5xGu7EzV2DFvsXldmRZsqJzg
Kommentaarid
Postita kommentaar