Igatsus II: nälg või soovunelm

Elu kiirus, mis avaldub tegevuste tiheduses, tekitab stressi, aga sügavam probleem peitub tahtmatuses tunnistada, et elu tegelikult on aeglane. No kuidas saab olla, et ei saa kohe? Kus on tulemused? Kus on vastused? Kiirlahenduste ühiskonnas muutub elu loomulik kulg kergesti ärritavaks ja igavaks. Täitumata igatsused põhjustavad sellises kontekstis iseäranis suurt frustratsiooni, kurbust ja tülpimust. Ja tulemus on see, et me ei tahagi enam igatseda. Me lihtsalt ei ole harjunud igatsema ega tule ootamisega toime. Igatsused on olemas ikka, aga kannatuse vältimiseks konverteerime need millekski kergemaks. Võtame oma sügavad südamesoovid ja taandame need igatsused kas kiiresti leevendatavaks näljaks või hoopiski soovunelmaks, mille kättesaamine polegi võimalik. Sest nälja ja soovunelmatega me oskame ümber käia.

Peresuhted on hea näide. Rõõmsate nägudega idülliline perepilt on miski, mis paneb paljude südamekeeled helisema. Ühtlasi nõuab see aastaid, aastakümneid pidevat panustamist, pühendumist. Truudust, mis nõuab meelekindlust ja tahet. Inimesed, kes on selle igatsuse maha matnud ning ei taha või ei suuda pühenduda tähenduslike peresuhete rajamisele, vaatavad asja kas nälja või soovunelma prismas. Sügav üldinimlik igatsus saab tühipaljaks näljaks, kui inimene mõtleb, et piisab vaid seksuaalsest rahuldatusest. Teises, soovunelma lähenemises nenditakse, et kogu see pereteema on pettus ja seda polegi võimalik teostada. Mõlemad lähenemised röövivad igasuguse tahte tõeliselt pingutada.

Minule isiklikult on igatsus oma pere luua põjustanud palju valu ja viha. Lahutatud vanemate lapsena olen tervet ja armastavat peret pidanud kättesaamatuks ulmeks. Aastaid tagasi olin Jumala peale kohutavalt vihane, et ta perekonnad lõi. Milleks sundida inimesi koonduma väikestesse seltskondadesse, mille purunemisel nad koledasti haiget saavad? Tihti on pereliikmete tekitatud haavad ju nii sügavad ja salakavalad, et võivad aastaid ja aastakümneid hiljem tunda anda.

Viha ja kibedate küsimuste olemasolu ei tähenda, et igatsust pole. Lihtsalt see igatsust täis süda on haiget saanud ning püüab end edasise valu eest kaitsta. Trotsi taustal oli minulgi igatsus olemas. Kuskil sügaval oli kõik see olemas, mis mind väiksena ajendas oma venna käevangus kõndima toa ühest otsast teise ja laulatust läbi mängima. Lapsepõlve magamistoas oli meil selle tarbeks toona üks voodi püstikeeratult seina ääres, meenutades kangesti Oleviste kiriku altarit. Selle ette meie pühalik protsessioon viis.

Selles lapsemängus väljendus oma lihtne ja sügav inimeseks olemise kvintessents. Need igatsused pole kuhugi kadunud, kuigi kindlasti on olnud aegu, mil ma pole tahtnud selle teemaga tegeleda. Või teisi hooaegu, kus olen seda kõike igatsenud valedel motiividel. Kuid Jumal on lasknud mu väärarusaamadel põleda, küpsetanud mind selles ning see, mis on ehe, sügav ja Jumalalt endalt kingitud, on sellest põletusest välja tulnud nagu kuld. Ja see on ilus! 

Rääkisin hiljuti ühe noore naisega, kes loetles kõikvõimalikke augustusi ja tätoveeringuid, mis tal on. Naba- ja keeleneet, nibuneedid, tätoveeringud roietel ja mida kõike veel. Põgusalt rääkis ta ka oma vangis istunud isast, kes on allilmaga tihedalt seotud mõrvar, ning omaenda lähisuhetest, kus just ülearu suurt stabiilsust polnud kuulda. Ühtäkki pidas tüdruk vajalikuks lisada, et oma käsi pole ta tätoveerinud, sest kui ühel päeval abiellub, "tahaks pulmapiltidel ikka puhas ja ilus välja näha". Karmi kesta alt tuli välja väike tüdruk, kellel on igatsus valges kleidis altari ette kõndida ning pühendada oma elu mehele, kes teda südamest armastab. Kust need igatsused meie sisse saavad? Teooriaid on erinevaid, ent vaadates ja tunnetades inimkonna igatsust armastuse järele, usun mina, et armastus ise ongi meie elu algus ja ots.

Läheme tagasi algusesse. Ja ma mõtlen ikka täiesti – aegade algusesse. Ma ei usu, et me oleme siin juhuslikult, kuidagi seletamatult tekkinud, kuigi ära seletada ja täielikult mõista me seda kindlasti ei suuda. Alguses oli Jumal, kes lõi valguse, maa ja mere ja see kõik oli hea. Ta tegi loomad, taimed, tähed, päikse ja kuu ning needki kõik olid head. Ta tegi inimese ja tõdes, et absoluutselt kõik, mis sai loodud, on hea. Ent siis tuli pilti miski, mille kohta ütleb Jumal, et see ei ole hea. „Inimesel ei ole hea üksi olla,” tõdes Jumal. Põmaki. Nagu lagipähe lajatas Aadamale inimkonna esimene probleem – üksildus. Inimkonna algusest peale on inimene üksinda jäänud hätta.

“Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on,” ütles Jumal seepeale ja lõi mehe kõrvale naise. (1Ms 2: 18) Need inimesed, kes pole elus veel kõvasti haiget saanud, suudavad sellest lausest vaimustuda. Samal ajal jätab see üsna külmaks neid, kes on selles vallas läbi kukkunud või neid, kes oma “kohase abiga” pikalt ja rutiinselt koos on olnud ja selles enam midagi erilist ei näe. Mõni on isegi väga skeptiline. “Mul on naine ja lapsedki olemas, öelge mulle, miks mina ennast siis üksildasena tunnen, ah?” Vastavalt sellele, kui palju nendel skeptikutel on jumalakartust, järgneb erinevaid järeldusi. “Kogu see Aadama ja Eeva lugu on üks mõttetu muinasjutt,” või “Mis kasu mul sellest Jumalast on, kellel asjad välja ei tule? Üksildust ta ju lahendada ei suutnud,” või “Ilmselgelt Jumal ei hooli minust,” – kõik need tõdemused on ühe suure loobumise eri näod. See on käega löömine Jumala igatsustele.

Jah, Jumalal on ka igatsused. Jumal pole vanamees pilve peal, vaid Vaim. Tema on Looja, kes on alati igatsenud, et inimesel läheks hästi. "Oleks neil ometi niisugune süda, et nad mind kardaksid ja peaksid alati kõiki mu käske, et nende ja nende laste käsi igavesti hästi käiks!" (5Ms 5:29)

Paradiis oli tema idee ja looming, niisamuti oli just Jumal see, kes pani inimese paradiisi elama. “Mina ei tea, mis kristlikus mullis Sina elad, aga mina küll siin kuskil paradiisi ei näe,” võib mõni skeptilisem lugeja öelda. Mjaa.., mõistan. Ma ei ela mullis, ma olen reaalsusega valusalt hästi kursis. Mul pole üldse palju vaja, et südamest kurvastuda sellest, kui katki on maailm [1]. Kuid näen sedagi, kui katkised on need sillad, mida inimesed püüavad ehitada oma igatsusteni. Kuidas inimesed igatsevad olla vabad, kuid satuvad erinevate sõltuvuste küüsi ning jahtides naudinguid tekitavad endale ja teistele sügavaid hingehaavu. Jumal igatses midagi muud. Ta pakub midagi muud.

Ma ei ütle, et elu Jumalaga võtab kannatused või eksimused elust ära. Kuid see kingib armu, mis aitab mõtestada ja toime tulla millega iganes.

Jumala igatsustel ja headusel on Sinu eluga rohkem pistmist kui arvata oskad.

Loe edasi siit: Tõde I: tundub hea mõte, kuniks...

VIITED:
1 - Maailma katkisusest olen suisa laulu kirjutanud ja salvestanud - https://soundcloud.com/hele-maria/katkine-maailm