Tõde II: kus ja milleks?

“Noh, Sa oled noor ju. Kuidas Sa tead, et Sa uhkeks ei muutu, kui karjääriredelil ronima hakkad?” See oli Estonia üks lavameistritest, kes kahtlustava pilgu saatel seda minult küsis. Olin kontserdimaja infolauas tööl ja arvata oli, et see ei jää mu elu viimaseks töökohaks. Mul oli vastus talle olemas ja täna vastaksin samamoodi: “Ei tohi unustada peeglisse vaadata ja selleks peegliks peab olema Piibel.” 

Jumal on jaganud tõde inimkonnale muuhulgas sõnade kaudu. Jeesus ise ütleb Jumala, oma Isa poole paludes: „Sinu sõna on tõde!“[1]. Psalmide autor sekundeerib: „Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged.“[2] Jumala Sõna ehk Piibel annab ette absoluudi, mille valgel hinnata elu, inimeste olukordi ja kavatsusi. Sellepärast ütleb nii mõnigi: „Mitte mina ei loe Piiblit, vaid Piibel loeb mind.“ See on vägev kogemus. Samal ajal võib seal kirjutatu olla lugeja eest peidus ja täitsa mõistetamatu. Vaim peab ise ilmutama. Piibel on kõike muud kui tavaline juturaamat või inimlik targutus. Sisuliselt on Piibel „Jumala ilmutuse peegel,“ nagu tõdeb teoloogiaprofessor Aarne Hiob[3]. Veelgi enam: „Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda.“[4]

Piiblis on innustavaid tõotusi, kuid nende kõrval on palju ebamugavat infot. Sellest lähtuvalt on inimestel läbi aegade olnud kiusatus lugeda Piiblit „käärid käes, vahel Jumala asemele ennast kleepides“[5]. Inimlik loomus on ju isekas, iseenda heaolu taotlev. Aga meis kõigis on muud ka: iga inimese sees on igatsus suhteid luua ja hoida ning soov tulla toime olukordadega, mida me ei suuda kontrollida. Kõik see lükkab meid varem või hiljem otsima midagi endast kõrgemat. Panema teisi endast ettepoole ning usaldama ka kontrollimatut. Piibel julgustab uskuma, et justnimelt sellises Jumalat usaldavas elulaadis saavad kõige täiuslikumalt täidetud ka meie isiklikud vajadused[6]. See toimib, ent pole alati lihtne, kiire ega seletatav.


Tõde Jumalas

Piiblit lugedes tuleb olla valmis selleks, et me ei leia lihtsaid vastuseid, vaid pigem avastame ühel hetkel, et meie küsimused ja perspektiiv on muutunud. Piibli vastused tõstavad meid kastist välja. Jeesus ütleb: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“(Jh 14:6)

Tohoh, eks ole. Kes see Jeesus veel on? „Mul ei tule ette ühtki teist inimest, kelle olemasolu kohta leiduks sedavõrd palju tõendeid, aga inimesed väidaksid ikkagi, et teda polnud olemas,“ tõdeb Florida Atlandi Ülikooli arheoloog ja ajalooprofessor Byron McCane[7]. Provotseeriv, kas pole? „Üksikasjade üle on sajandeid vaieldud, aga mitte ükski tõsine teadlane ei kahtle, et ta oli ajalooline isik,“ kinnitab Eric Meyers, arheoloog ja judaismiuuringute emeriitprofessor[7]. 

Olgu, niisiis on meil ajaloos üks dokumenteeritud hullumeelne, kellel oli südikust väita, et tema ongi tõde. Kui isegi tõdemus „Mul on õigus!“ ajab oponeerijate karvad turri, on paras julgustükk öelda, et oled ise tõde. Selle valgel pole ehk üllatus, et ta tapeti oma väljaütlemiste pärast. Niisamuti on läinud paljude tema järgijatega ja seda tänaseni. Paistab nagu mingi veider hüpnoos, mis jätkuvalt nakatab. Ent millegipärast peab suurem osa maailmast ajaarvestust justnimelt Jeesus Kristuse sünnist alates. 

Tunnistusi Jeesuse elust ja tegudest, isegi tema surma järel, on väga palju. Loendamatult palju. Johannese evangeelium (muideks, kui Sa pole kunagi Piiblit lugenud, soovitan Johannese evangeeliumist alustada) lõppeb tõdemusega: „ On veel palju muudki, mida Jeesus tegi. Kui need kõik ükshaaval üles kirjutataks, siis, ma arvan, ei suudaks kogu maailmgi mahutada raamatuid, mis tuleks kirjutada.“[8]

Et asja veel keerulisemaks ajada, meil on üks tunnistaja, kes on samuti tõde. Ta on Püha Vaim[9]. Lahkumiskõnes oma jüngritele tutvustab Jeesus teda kui Lohutajat ja Tõe Vaimu. „Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam; kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud. Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju.“[10]

Püha Vaim on üks Jumala kolmainsusest. Võib-olla oled kuulnud, kuidas mõni kirikuõpetaja ütleb: „Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel“. Omal müstilisel moel eksisteerivad need kolm koos ja samas on igaühel oma roll ka. Mingis mõttes on see kui kolme lehega ristikhein, kus on tervikus kolm osa. Teisalt nagu vee kolm olekut: aur, vedelik ja jää. Ent eks need on lihtsustused, mitte ammendavad paralleelid. Jumalas on palju seletamatuid keerukusi ja paradokse, sellest ei tasu ära kohkuda. Niisamuti ei tasu püüda kõike mõistusega haarata, sest Jumala olemus ja teguviisid käivadki meil pehmelt öelda „üle katuse“. Igal juhul tasub meelde jätta, et omal nähtamatul ja müstilisel moel saab Püha Vaim anda inimesele tõetunnetuse. 

Tõde vaidlustes 

Öeldakse, et inimene õpib kuni elab. Kohati nõustun ja kohati mitte. Täpsem oleks minu meelest öelda, et inimene õpib kuni on alandlik, sest kui inimene on ennasttäis, ei mahu uued teadmised ka kuhugi. Siis pole ruumi teisele inimesele ega uuele perspektiivile. 

Ma olen aastate jooksul aru saanud, et inimene võib elada konfliktis lähedastega, konfliktis ühiskondlike normidega, konfliktis Jumalaga isegi, aga iseendale tuleb tal oma mõtted maha müüa. Kuidagi tuleb õigustada oma senist käitumist ning rahu teha sellega, mis on enda kontrolli alt väljas. (Seejuures, jah, võib esineda ka kognitiivset dissonantsi, aga sellest oskavad psühholoogid rohkem rääkida kui mina.)

Enda peas keerlevaid mõtteid on väga palju kergem omavahel lepitada, kui uut infot ei tule peale. Oletame, et inimesel mingil põhjusel kraabib mõte lapsendamisest. On see siis isiklik südamevalu koduta laste pärast või ühiskondlik surve, ent ta ei taha selle teemaga tegeleda. Selleks, et teemat vältida, tasub välja mõelda mõni stamplause. Võib olla täiesti jabur, peaasi, et ta suudab sellega ennast veenda. Iga kord kui seltskonnas tuleb jutuks või enda südametunnistus kraapima hakkab, saab inimene kasutada valmismõeldud vastust, näiteks: „Lapsendamine on lollidele!“ ja ongi asi ants. Nii lihtsalt on. Vaidlustesse ei pea ju laskuma, kui ei taha. 

Sarnasel kombel on väga paljudel eestlastel stamplaused vältimaks usuteemasid. Ühel on „haamriks“ ristisõjad, teisel väide, et hea ja kõikvõimas Jumal ei saa eksisteerida, kui maailmas on nii palju kannatusi ja ebaõiglust, kolmandaks mingi infokild preestritest, kes on kuritarvitanud noori poisse. Kuniks haamer on ainus vahend tööriistakastis, lajatatakse iga kord samamoodi. Huvi tegelikult polegi või ei ole julgust, sest mine tea, mis saab siis, kui see, millest usklikud räägivad, ongi tõde. Isegi vaatamata nendele ekslikele kristlastele, kelle elu ei kanna head vilja.

Öeldakse, et inimene on nii mugav kui lastakse, ja kõige mugavam variant kahtlemata on istuda oma õiguse otsas. Uskuda, et oled maailma naba. Et juba tead kõike ning teiste perspektiivi ega abi ei vaja. Olen oma võrdlemisi lühikese elu jooksul täheldanud, et minu suuremad kraavilendamised algavad alati varjatud eneseõigustusest, stiilis: “Üldiselt on muidugi nii, et..., aga mina...” Olen vahel enda silmis see suur ja tähtis erand. Kõiketeadev tegelane, kellele „tavainimeste“ reeglid ei kehti ning kes ei vaja kellegi õpetust. Sest ma oskan juba küll. Kui tunnen seda uhkusenooti enda sees, meenub mulle vahel Raskolnikov „Kuritööst ja karistusest“, kes sarnase retoorika toel õigustas lausa mõrva. Vahel aitavad äärmuslikud paralleelid hoida pilku kainena. 

„Mina teen nii, aga teistel muidugi ei soovita..“ Hmm.. kus ma seda kuulnud olen? Ahjaa, seda öeldakse pidevalt, kui teles mõni suur meelelahutuslik idiootsus tehakse. Kui adrenaliinisõltlased kuskil kõrgustes oma elu ohtu panevad või keegi püüab uue Guinessi rekordi nimel oma ninast sisse tõmmatud piima silmadest välja lasta. 

Seda, et uhkus ajab upakile, näitavad isegi argised pisiasjad. Hea uhke on mõelda, et ma tean, kuidas asjad käivad, oskan käituda. Kaheaastastel on ka selline periood, kus nad kõike ISE tahavad teha. Panna ise jalatsid jalga, mis sest, et valesse jalga. Panna selga riided, mis sest, et enamik on valepidi, rääkimata valearvestustest temperatuuri ja aastaaegadega... 

Meenub, kuidas mul tuli öösel hiilgav mõte oma kõrvarõngas ära parandada. Ma polnud 2, vaid 22. Pärl oli kõrvarõnga küljest ära kukkunud ja tahtsin selle tagasi liimida. Otsisin välja Super Attacki ja koos sellega meenus, et peaks kummikindad kätte panema. Phäh, kindad on nõrkadele, mõtlesin. Ja ee.. kuidas seda nüüd öeldagi, aga väga narr tunne oli mõni hetk hiljem helistada perearsti nõuandetelefonile ja küsida, mida teha, kui käed on üleni Super Attackiga koos. Öösel kell kolm! Proovi siis arstile telefonis selgeks teha, et kuigi oled keset ööd oma käed liimiga kokku kleepinud, oled muidu igati kaine ja intelligentne inimene. Kõrgharidusega ja puha. 

Oma tegelikku armetust on nii mõnigi kord väga raske tunnistada. Tahaks ju olla lugupeetud ja armastatud, ent eks igaüks tunneb ja teab, et kaugeltki mitte kõik meie mõtted ja teguviisid pole väärt armastust ja lugupidamist. Ja mis selle vastuoluga ometi peale hakata? 

Oleme sõpradega naljatlenud, et kui töövestlusel küsitakse nõrkuste kohta, tuleks manada ette kurb nägu suurte kutsikasilmadega ja tõdeda siis ennastsalgavalt: “Minu nõrkus on see, et ma olen liiga töökas. Tihti öeldakse mulle, et ma olen liiga pühendunud, et ma võtan oma tööd liiga tõsiselt, liiga südamega...” Nali naljaks, aga sedasorti “kõverpeeglis ülestunnistusi” olen kohanud küll. Kord keset jutlust rääkis pastor, et inimesed ikka aeg-ajalt küsivad, kas temalgi on kiusatusi. Kuulajaskond kirikusaalis kikitas kõrvu – no kuidas siis on selle asjaga, kas “püha isa” on lihast ja luust inimene või pole? Pastor lausus tõsiselt: “Jah, loomulikult on minulgi kiusatusi. Mina nimelt... armastan oma abikaasat liiga palju.” Oota, mida? Olin jahmunud. Kas ta tegi just selle töövestluse nalja päriselt ära, ja hullem veel – see polnudki nali? 

Ameeriklased ütlevad selle kohta sugar-coating. Ameeriklased meisterdavad ühtlasi kõiksugu uhkeid kreemivahulisi torte ning terveid telesarju on vändatud sellest, kuidas mõnes USA kondiitripoes valmivad eritellimusel hiiglaslikud tordid fantaasiarikaste kaunistustega. Eestissegi on jõudnud cupcake’id ehk muffinid, mida katab uhke ja vahutav glasuurikiht. Sellest suurest glasuuritamisest, mida me Eestis alles vaikselt nuusutame, on inglise keelde tulnud mõiste sugar-coating, mis ühtlasi väljendab olukorra kunstlikku ilustamist. 

Sotsiaalmeedias ringi vaadates näeme ilusaid väikseid valesid pidevalt. Kõrvuni suudega reisisellid palmi all. Justkui argipäeva kujutavad perepildid, mille jaoks pereema siiski on lasknud teha meigi ja soengu ning kogu pere on riietatud kui modellid. Mõnikord on see ilus ja teinekord läheb läägeks kätte ära. Kui ilustavat suhkruglasuuri saab nii palju, et kook ei paista väljagi, kaotab koogitaina meisterdamine ja aeganõudev küpsetamine üldse mõtte. Milleks seda kooki ikka teha, kui pildi jaoks on vaja ainult vahulist glasuuri? Nii kaobki ehedus elust ära. Pikapeale ajavad vahumäed aga südame pahaks. 

Maskide kandmises pole inimeseloomale muidugi midagi uut. Kreekakeelne sõna hupokrites pärineb 1. sajandi teatrist, kus olid kasutusel suured kujundlikud maskid, mis väljendasid tegelase emotsiooni. Hupokrites oli inimene seal maski taga, kes teksti etles. 

Omamoodi elutuks fassaadiks võib saada ka pidev vabandamine. „Eesti otsib superstaari“ eelvoorudes saab näha päris palju noori, kes žüriile kurdavad, et just ettelaulmise päevaks läks kurk kähedaks – igal muul ajal tegelikult laulaks palju paremini, ausõna. Veel tihemini võib juhtuda, et oled külas ja perenaine kukub vabandama juba enne lauda istumist, et toidus kindlasti pole soola piisavalt või kook jäi tooreks. Mida iganes on vaja, et ennetada hukkamõistu. 

Kõige selle taga on tegelikult igatsus olla aktsepteeritud, vastu võetud, armastatud sellisena nagu oled. Igaüks vahetaks kohad Jeesusega, kellele ütles hääl taevast: „See on minu armas poeg, kellest mul on hea meel“[11]. Vähesed meist on seda kodus kuulnud. Ja need ütlemata sõnad põhjustavad palju üksildust. Hirm, et mind ei võeta omaks, tekitabki kameeleone. „Traumauurijad on täheldanud, et inimene kardab kõige rohkem teist inimest, tema hinnanguid ja suhtumisi. Samas inimene vajab kõige rohkem teist inimest, tema armastust ja tunnustust,“ nagu osutavad ühiskolumnis Imbi Paju, Andres Põder ja Egge Kulbok-Lattik[12]. 

Kõige suurem armastus, mida mina olen kogenud, võtab mind just sellisena nagu olen. Ma ei pea kandma maski, ma ei pea lõputult vabandama. Ta teab, ta näeb ja ta ikka armastab. Oma erakordsuses äratab see armastus minus tahte saada paremaks inimeseks. See innustab mind kasvama armastuses, et võiksin halastust osutada ka teistele. Selline armastus nagu kõik muu hea, tuleb ainult ühest kohast – Jumalalt[13]. 

„Halastaja ja armuline on Issand, 

pikameelne ja rikas heldusest. 

Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha. 

Tema ei tee meile meie pattu mööda 

ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda. 

Sest otsekui taevas on maast kõrgel, 

nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad. 

Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised. 

Otsekui isa halastab laste peale, 

nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad. 

Sest ta teab, millist tegu me oleme; 

tal on meeles, et oleme põrm. 

Inimese elupäevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal; 

kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam. 

Aga Issanda heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad, 

ja tema õigus jääb laste lastele, 

neile, kes peavad tema lepingut, 

ja mõtlevad tema korraldustele, et teha nende järgi. 

Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse, 

tema kuningriik valitseb kõiki.“[14]

Tõde kasvatab 

Mulle meeldib see fraas – „tõtt vaatama“. Tähendab see ju teisele inimesele otsa vaatamist. Kaunis. Ma vaatan tõtt kellegagi. Tõtt saab vaadata peeglis ka iseendaga. Ja eks teine inimene ole tihti ise peegli eest. Me oleme tihti sarnasemad kui arvame ning mõjutame üksteist rohkem kui esmajoones tundub. 

Sõbranna, kelle kriitikaga alustasin seda raamatut, suunas mind tõtt vaatama, adresseerides mu isasuhte „luukeret“. Sellest algas minu senises elus üks pikemaid ja valulisemaid andestuse õppetunde. See pole olnud kerge, ent on kandnud imeilusat ja magusat vilja. 

Lääne ühiskonnas, kus ükskõiksus pidevalt levib ning inimestel on aina sügavamalt suva üksteisest, on kristlik kogudus harukordne keskkond, kus julgetakse ja tahetakse tõtt vaadata. Piibel kutsub üles rääkima tõtt armastuses[15], et võiksime kasvada. “Kui inimhing on suurenenud mõne tõe võrra, ei saa ta enam kunagi kahaneda endiseks,”[16] tõdes Blaise Pascal. Nii me kasvamegi. 

Olin kevadel tütarlastekonverentsil Filter ning õhtune peakõneleja kutsus noori üles olema väga ausad Jumala ja iseendaga. Ta andis vaikset aega, et igaüks saaks küsida endalt: „Mis on need mõtted ja väärtused, mis on minu sees, aga ei ole Jeesuselt?“ Piibli ja Püha Vaimu abil saab neid asju eristada. Tihti on inimese südames mõtteid, mis tegelikult viisil või teisel mõjuvad talle ja ümberkaudsetele halvasti, ent pelgalt mõistuse abil neid alati välja ei peili. Sõnastasin enda jaoks tookord kolm mõtet. Esiteks, et kadestan ühe sõbranna välimust, teiseks et mul on usku vähe ning kolmandaks, et ma ikka pidevalt otsin tunnustust inimestelt, kuigi peaksin rahulduma sellega, mis tuleb Jumalalt. Kõneleja andis palveaega ja ütles, et kes tahab, võib tulla saali etteotsa põlvitama ka. Üks tüdruk tuligi. Vaatasin teda ja tundsin, et peaksin ta kõrvale minema. Lihtsalt, et näidata, et ta pole üksi. Et ta pole ainus, kes meelt parandab. 

Läksingi ja tegin talle pai. Lihtsalt põlvitasin ta kõrval. Rohkem kedagi ei tulnudki, kuigi saalis kokku oli üle 100 inimese. Ühel hetkel palus kõneleja, et igaüks leiaks endale saalis sõbranna, jagaks talle oma mõtteid ja palvetaks teineteise eest. Ütlesin siis sellele neiule, et minu nimi on Hele-Maria, lugesin ette oma „patused mõtted“, ise samal ajal alandlikult põrandat põrnitsedes. Seega ma ei näinud ta reaktsiooni, aga kui pilgu tõstsin, hoidis ta kahe käega peast kinni. Mitte sellepärast, et ma midagi väga hullu oleks öelnud, vaid seetõttu, et tema nimi oli Maria ning ta oli enda jaoks eelnevalt sõnastatud ka just kolm mõtet ja need oli sisuliselt samasugused, mis mul! Veel ütles ta, et kui kõneleja ette kutsus põlvitama, ta tundis, et peab minema, kuigi eriti ei tahtnud. Nägi ka, et keegi ei tulnud kaasa. Tuli siiski, pani põlved maha ja palus, et Jumal saadaks kellegi talle kõrvale ja reaalselt juba sekund hiljem tundis, kuidas ma ta kõrvale tulin ja talle pai tegin. Me pole üksi! 

Ma olen õnnega koos, et mu ümber on pidevalt olnud inimesi, kes julgevad rääkida tõtt. Mis sest, et see pole kerge. Ma olen aru saanud, et sedasorti ebamugavuse pigev tunnetamine kasvatab inimest kõige tõhusamalt. Kuningas Saalomon, kellest on alles jäänud terve rida „Twitteri-säutse“, mis on tegelikult suisa 3000 aastat vett pidanud õpetussõnad, ütles omal ajal, et „raud ihub rauda ja inimene ihub teist“ (Õp 27:17). Rando Kangro vormib selle hästi väljakutseks, millele tasub mõelda: „Meie eludes parim potentsiaal avaldub siis, kui me teeme koostööd ja oleme üheskoos. Ja ka äratundmises, et meil ei ole alati õigus. Võib-olla on Sinu elus monoloogi asemel esimest korda aeg dialoogiks?“[17]

Loe edasi siit: Mina olen Sinuga

VIITED:
1 - Jh 17: 17. 
2 - Ps 19: 10; vt ka Ps 119. 
3 - https://www.youtube.com/watch?v=8APw3WVPnIU 
4 - Hb 4: 12–13. 
5 - Rando Kangro. https://www.youtube.com/watch?v=8APw3WVPnIU 
6 - Jeesus: “Ärge siis hakake muretsema, öeldes: “Mis me sööme?” või “Mis me joome?” või “Millega me riietume?” Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Mt 6: 31–33) 
7 -http://www.nationalgeographic.ee/uudised/2017/11/26/mida-leidsid-arheoloogid-jeesuse-jalgi-otsides 
8 - Jh 21: 25. 
9 - 1Jh 5: 6. 
10 - Jh 16: 7–13 
11 -Mt 17: 5. 
12 - https://kultuur.err.ee/649234/egge-kulbok-lattik-imbi-paju-andres-poder-tasa-taibata-on-kergem 
13 - “Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.” Jk 1: 17. 
14 - Ps 103. 
15 - Ef 4: 15 
16 - Autori tõlge tsitaadist: “Once a person’s soul is enlarged by a truth it can never return to its original size.” 
17 - Rando Kangro videojutlus “Rakugrupid” seeriast “3D koguduse elurütmid” https://www.youtube.com/watch?v=brnAWo5pv3k