Tõde I: tundub hea mõte, kuniks...
Piltlikult öelda joonistab iga inimene lapsepõlves maailmakaardi inimsuhetes orienteerumiseks ning täiskasvanuna on väga raske tõele näkku vaadata, kui peaks juhtuma, et sellest kaardist pole abi. Psühhoterapeut Morgan Scott Peck nendib, et paljud täiskasvanud on hädas sellega, et lapsepõlvele kohane (ja nendes oludes võib-olla isegi elupäästev) maailmaga suhestumise viis ei sobi kokku suhete ja keskkonnaga väljaspool lapsepõlvekodu[1].
Minagi võtsin lapsepõlvest huvitavaid orientiire kaasa. Üksikema kõrvalt vaadates loomulikult selle, et naisena tuleb üksi kõigega hakkama saada. Teine, märksa huvitavam „tõde“ oli see, et meestel pole tundeid. Et meestele pole suhteid ja perekonda vaja – see on naiste jaoks – ja mehed parimal juhul teevad naistega neis asjus lühiajalisi kompromisse, aga pigem pühenduvad tööle ikkagi. Küllap lepitasin selle tõdemusega oma isa eemalolekut. Kolmandaks korjasin üles ema kurbuse lahutusest ja tõdemuse, et mahajätmine on universumi suurim karistus inimesele. Tegin järelduse, et suhtesolek – kuigi see on problemaatiline – lahendaks üksilduse. Lahkuminekust seevastu sai minu alateadvuses kõikehõlmav hirm.
Eri inimesed võtavad lapsepõlvest muidugi väga erinevaid tõekspidamisi kaasa. Morgan Scott Peck osutab, et mõnel juhul on see näiteks põhimõte „inimesi ei saa usaldada“. Kasvades ebausaldusväärsete vanematega võib see tõdemus aidata lapsel vähendada valu ja kannatust. Ent täiskasvanud inimene, kes ei suuda antud põhimõttest lahti lasta, loob alateadlikult üha uusi olukordi, mis kinnitavad inimeste ebausaldusväärsust.
„Tõe või tõelisuse vältimise põhjuseks on selle valulikkus. Ent oma [lapsepõlves loodud] kaarte saame muuta ainult juhul, kui meil on piisavalt enesedistsipliini selle valuga toimetulekuks. Et niisugust distsipliini omada, peame olema täielikult pühendunud tõele. Teiste sõnadega, peame alati pidama tõde või meie parimat arusaamist sellest enese jaoks olulisemaks ja elulisemaks kui isiklikku heaolu,“ tõdeb Peck.[2]
Peame olema pühendunud tõele... aga tõde ju pole? Aastal 2016 valis Oxfordi kirjastus mõiste „tõejärgne“ rahvusvaheliseks aasta sõnaks. „Tõejärgne“ ehk post-truth tähistab olukorda, kus avalikku arvamust kujundavad pigem emotsionaalsed väited kui argumenteeritud faktid. 2016. aastal leiti, et kõigest ühe aastaga oli sõna „tõejärgne“ kasutamise sagedus tõusnud umbes 2000% ning Oxfordi kirjastuse juht Casper Grathwohl prognoosis, et „tõejärgsusest“ kujuneb üks meie ajastut defineeriv sõna.[3] Väga huvitav, kuidas inimeste progressiusk kasvab mõnikord nii suureks, et selle vaimus kapatakse mööda isegi elu põhialustest.
Sel ajal, kui tõejärgsusest sai moesõna, töötasin mina Äripäeva toimetuses. Keset laialdast vasikavaimustust tõe puudumise ideest, tundus ajakirjaniku elukutse ühtäkki küsitava väärtusega. Ajakirjanik peaks võitlema objektiivsuse eest – seadma tõde jalule.[4] Demokraatlikus ühiskonnas peaks ajakirjandus olema poliitikute ja mõjukamate ettevõtjate „valvekoer“, kes paljastab pettused ja ülekohtu. Ent mida on paljastada, kui kõik on suhteline? Millele tugineda, kui igaühel on lubatud oma nägemus tõeks kuulutada?
Peame olema pühendunud tõele... aga tõde ju pole? Aastal 2016 valis Oxfordi kirjastus mõiste „tõejärgne“ rahvusvaheliseks aasta sõnaks. „Tõejärgne“ ehk post-truth tähistab olukorda, kus avalikku arvamust kujundavad pigem emotsionaalsed väited kui argumenteeritud faktid. 2016. aastal leiti, et kõigest ühe aastaga oli sõna „tõejärgne“ kasutamise sagedus tõusnud umbes 2000% ning Oxfordi kirjastuse juht Casper Grathwohl prognoosis, et „tõejärgsusest“ kujuneb üks meie ajastut defineeriv sõna.[3] Väga huvitav, kuidas inimeste progressiusk kasvab mõnikord nii suureks, et selle vaimus kapatakse mööda isegi elu põhialustest.
Sel ajal, kui tõejärgsusest sai moesõna, töötasin mina Äripäeva toimetuses. Keset laialdast vasikavaimustust tõe puudumise ideest, tundus ajakirjaniku elukutse ühtäkki küsitava väärtusega. Ajakirjanik peaks võitlema objektiivsuse eest – seadma tõde jalule.[4] Demokraatlikus ühiskonnas peaks ajakirjandus olema poliitikute ja mõjukamate ettevõtjate „valvekoer“, kes paljastab pettused ja ülekohtu. Ent mida on paljastada, kui kõik on suhteline? Millele tugineda, kui igaühel on lubatud oma nägemus tõeks kuulutada?
Inimeste vastuvõtlikkus igasugusele emotsionaalsele mõjutamisele on samal ajal olnud vesi meediakontsernide veskile. Üsna kerge vaevaga leiab edevaid inimesi, kes on avalikkuse tähelepanu nimel rõõmuga nõus ütlema või tegema mida iganes. Mida rohkem õnnestub kõiksugu mahlakate väidetega riivata lugejate õiglustunnet, ja tekitada neis emotsioone, seda rohkem nad pealkirjadele klikivad. Klikkide kõrge arv võimaldab tõsta reklaamihinda ning seeläbi toovad klikid meediaettevõttele lõpuks rohkem raha.
Ent ajakirjanikel lööb selline olukord kergesti pinna jalge alt. Ajakirjanikuks saab tavaliselt inimene, kellel on tundlik sotsiaalne närv ja tugev õiglustunne. Tahtmine maailma parandada. Nutiajastu on toonud selle kaastundliku ja võitlushimulise maailmaparandaja silmitsi lugejaskonnaga, kel pole vähimatki tahtmist süveneda. Igal vabal hetkel kerivad nad närviliselt uudistejada ja tahavad kogeda Ameerika mägesid: kõhust õõnsaks tõmbavat draamat ja meeleolukat lõbustamist.
Mäletan ülikooliajast (ajakirjanduse erialal) skeemi, kus olid reas kõik ööpäeva tunnid. Kümnekonna aasta eest oli meediaettevõttel lootust saada inimene oma meelevalda mõneks üksikuks tunniks. Hommikukohvi kõrvale luges ta ajalehte ning tööpäeva järel tahtis koju potsatanud töömesilane televiisorist midagi toredat näha. Nutiajastul aga võivad meediakontsernide omanikud käsi plaksutada ja seda kõvasti, sest 24 tunnist on lootust KÕIK endale saada! Kui suudad tähelepanu üleval hoida, võib inimene terve päeva olla aheldatud oma telefoni külge ja lakkamatult klikke anda.
Kuidas seda tähelepanu saada? Pole üllatus, et kui kellegi ainus eesmärk on tähelepanu pälvida, siis tõenäoliselt teeb ta midagi rumalat. See õpitakse juba lapsepõlves ära. Üks mu sõbranna sai teise lapse ning muidu end korralikult üleval pidanud 3-aastane suur vend muutus päevapealt tõeliseks marakratiks ja saatis korda ennenägematuid pahandusi. Ilmselgelt selleks, et vanemate tähelepanu pälvida. Nunnumeetril ei suutnud ta ju beebivenda üle trumbata. Laste puhul on see mõistetav ja ületatav, aga täiskasvanute puhul võib tähelepanuvajadus kergesti täiesti absurdseks muutuda. Seda, et inimeste rumalus on piiritu, tõdes juba Einstein ning ega see ajas muutunud pole. Meenub uudis ühest Eesti ajalehest: „Kaks aastat rase olnud Nigeeria naine sünnitas kitse.“ Jah, reaalselt on Eesti ajakirjanduses selline uudis ilmunud. Minu kursaõde, kes sel hetkel samas ajalehes töötas, tahtis seda lollust nähes lahkumisavalduse sisse anda. Mõned jaburused lihtsalt ei mahu pähe ju, eriti kui need kõrvallauast tulevad.
Mulle näib, et meeleheitlikud katsed lugeja tähelepanu pälvida võivad lollusega lõppeda kus iganes. Kord oli Äripäevas sookvootide artikli illustratsiooniks alasti naise pilt. Mitte lihtsalt aimamisi ja osalt paljastatud näitsik, vaid ikka täiesti. Mille muu jaoks kui lugejate peibutamiseks. Eksitavatest pealkirjadest või seksist kirjutamisest oli saanud juba igav lapsemäng, nüüd siis oli vaja majandusuudiseid pornograafiaga [5] vürtsitada.
Ettevõttel võivad olla õilsad väärtused, aga kui neil mõistetel pole püsivat taustsüsteemi, saavad neist suvalised loosungid, mis lendavad iga teise tuulega minema. Kui pole ankrut taga, lendab meres suure tuulega kõik omasoodu. Sõnad nagu „ausus“, „julgus“ või „tõde“ võivad lõpuks tähendada mida iganes, kui neil pole püsivat alust. Tähenduseta jutust pole kellelegi kasu, sel pole ka väärtust. Sellega kaotab muidugi mõtte ka maailmaparandamine, tõe eest seismine.
Piibel ütleb kenasti, et kahtlev inimene on kui merelaine, mida tuul tõstab sinna-tänna (Jk 1:6). Just seda ma nägin ja tunnetasin ajalehetoimetuses töötades. Ulpides keset segadusttekitavat meediamerd tahtsin mina leida midagi püsivat, kuhu end ankurdada. Sel hetkel oli ja tänagi on Piibel minule teadaolevalt ainus raamat, mis väga palju tõest räägib. Teadsin, et Piibel kinnitab tõe olemasolu. Kui otsid tõde, pole kasu nendest tekstidest ja arvajatest, kes ütlevad, et tõde pole olemas. Kui tahad midagi leida, pöördud ikka sinna, kus jagatakse lootust.
VIITED:
1 - Morgan Scott Peck „Tavatu tee. Armastuse, väärtushinnangute ja vaimse arengu uus psühholoogia“. Lk 44.
2 - Morgan Scott Peck „Tavatu tee. Armastuse, väärtushinnangute ja vaimse arengu uus psühholoogia“. Lk 48
3 - https://www.err.ee/577445/oxfordi-kirjastuse-hinnangul-on-aasta-sonaks-toejargne
4 - Eesti ajakirjanduseetika koodeksi kohaselt teenib ajakirjandus "avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta" http://www.eall.ee/eetikakoodeks.html
5 - Pornograafia kahjulikkusest saad rohkem lugeda: http://helemaria.blogspot.com/2016/10/uus-narkootikum.html
Kommentaarid